Siin ma siis istun. Silmad täis imelikust kurbusest tingitud tihedaid pisaraid. Ja mu süda igatseb nii väga millegi järele. Millegi suure ja ehtsa ja ilusa järele. Miks on nii, et kõik, mida ma kogu hingest soovin mulle alati käeulatusse, peaaegu peopesasse satub, kuid enne veel, kui suudan selle miski oma rusikasse haarata, kaob see. Nagu narr oma kõliseva mütsi ja totaka, ilkuva näoga, naerab saatus mulle näkku ja õnnitleb iseend järjekordse õnnestumise pärast. Õnnestumise pärast, mis minule aga läbikukkumine on, täis veriseid pisaraid ja lõputut kurbust. Nagu pomm, mis lõhkeb südames ja jätab järgi vaid tohutu augu, mida keegi kuidagi täita ei oska. Just täpselt nii minuga ongi. Madalam kui muru, kõigi oma ootuste ja lootustega. Oma suurte unistuste ja mõtetega. Ma tean, et olen loll. Aga ma ei oska ja ausaltöeldes, ei tahagi olla kahe jalaga maapeal olev selge mõtlemisega realist. Pekse mind või kividega surnuks, aga ma luban, et ei kasva kunagi täiesti suureks. Sest lastes on midagi, mida täiskasvanutes pole. Midagi, mida mina kaotada ei raatsi.
Ei, ära õnnelik palu mul olla,
kui kurb on mu hing,
kui käsin sul mitte tagasi tulla,
ise teades, mis on selle hind
Jah, haiget tegi see,
kui oma silmadega nägin,
kuis kustus see leek,
mille oma kätega valmis tegin
Ei, ei vihka ma sind,
sest valetasid mulle,
et ütlesid, et armastad mind,
ise bensiini valades tulle
-mina ise-
The three hardest things to do in life are to trust, to belive and to hope. But that's what love is based on