Nothing is as good as it seems in first place.

Imelik. Olen nii õnnelik ja õnnetu ühekorraga. Mul on miljoneid põhjuseid olla õnnelik ja mitte ühtegi otsest põhjust olla õnnetu, ent ma olen seda ikkagi. Kõik on segi, nagu pudru ja kapsad. Ma tean, ma räägin seda juab liiga tihti, aga tunnen, nagu oleksin ennas tkusagile pilkasesse pimedusse kaotanud ega leia lambilülitit, et end üles leida.

Käisime Ksennuga rannas täna, ehk siis 25 juuni, neljapäev. Tore oli, ilm oli soe, aga oleks võinud veel pisut soojem olla. Vesi oli muidugi jääkülm, aga Ksenn ronis ikka sisse, ma ei jaksand. Nüüd olen ma aga totaalselt ära põlenud. Väga valus.

Õhtupoole läksime Anksiga, keda ma polnud tervelt nädal aega näinud (ulme), õue. Me jalutasime kokku umebs 5 kilomeetrit. Kohasime mõndasid huvitavaid inimesi. Kõigepealt sõitsid oma (vist') tsiklitega meile vastu 3 kõva meest. Muidugi ei saanud nad jätta ära seda lauset: "Hotšeš pakatatsa?" aga me ei tahtnud pakatatsa ja onkild sõitsid solvunult minema. Mõne aja pärast sõitis meile vastu eesnäärmepõletikuga vanamehike, tema ei jaksa endale tsiklit osta, nii et ta oli hoopis rattaga. Angela otsustas, et mängib tema kadunud lapselast ja ütles talle "tere". Mehike läks selles õhinasse ja kukkus ka kohe teretama, aga ega ta sellega piirduda suutnud. Küsis veel kuhu me lähme ja ma vastasin "Soome". Ta ei jäänud vastusega rahule ja sõitis ringinga tagasi. Siis küsis ta "Mis te tahtsite?". Angela muidugi kuulsi "Kirsse tahtate?" ja ma vastain talle, et "Ei midagi ei taha." Siis mehike ütles "Oi, nii ilusad tüdrukud ikka." Ja ma vastasin: "Sa ise ka." Aga mehike ei uskunud ja sõitis minema. Angela karjus ja kiljus, siis me naersime nii et soolikad kõhus olid pahupidi, oli tore, erakordselt tore, nagu alati. Me rääkisime minevikust, olevikust, tulevikust. Kõigest. Oli tore.

Koju jõudes avastasin, et mul on päikesepiste. Pea valutas nii mis kole ja süda oli paha ja ma üleni valutan päikesest.

Hea küll, ma nüüd lähen, puhkan. Aga teie kuulake Smilersit, sest tema lood on sensatisoonilised.
Respect Karen Hollingsworth'ile, kelle kunst on imetlusväärne.
( http://images.google.ee/images?hl=et&lr=&um=1&sa=1&q=oil+paintings+by+Karen+Hollingsworth&aq=f&oq= )

All for one, one for all. Because future is ours.

Easy is boring...

Teate...Ma sain aru, et oma päevategemistest blogi pidamine pole ikka minu rida. Mulle meeldib rohkem rääkida oma arvamustest ja arusaamadest ja tunnetest. Teate...Ma olen kohutavalt ratsionaalne. See on suisa masendav ja see ajab mind närvi. Aga see selleks. Tegelikutl tahtsin ma täna millestki muust rääkida.

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kuidas on see võimalik..? Enamus asju ju ei tapagi, aga ometi inimesed hakkavad jooma, norkootikume tarbima, oma elu hävitama. Reaalsus on ju see, et enamus inimesi on nõrgad, kergesti murduvad. Kuidas siis saab ometi miski, mis ei tapa inmest tugevaks teha, kui enamasti see nõrgestab inimest..? Jätan selle igaühe enda otsustada...

Oletame, et sul on üks unistus. Midagi väga tugevat ja suurt sinu südames. Aga kui sa selle peale tähelepeanelikult mõtled, saad sa aru, et see on peaaegu võimatu, justnimelt peaaegu. Mida sa siis teed..? Kas matad mõtte niisama lihtsalt maha, ilma pisutki pingutamata või mõtled võimalike valikute peale. Kas on mõtet taga ajada midagi, mis on kauge kui tähed taevas, aga samas mitte täiesti võimatu? Kas on targem võtta asemele midagi muud, mida sa ei taha ainult sellepärast, et see on lihtsam, ainult sellepärast, et seda on kergem saatvutada..? aga ülekõige siin maailmas vihkan ma allaandjaid ja neid on liiga palju minu tutvusringkonnas.

Easy is boring...

Life's a climb, but the view is what really matters

I can almost see it, that dream I'm dreaming.

But there's a voice inside my head saying "You'll never reach it."

Every step I'm taking, every move I make feels, lost with no direction.

My faith is shaking.

But I, I gotta keep trying,

gotta keep my head held high

There's always gonna be another mountain.

I'm always gonna wanna make it move.

Always gonna be an uphill battle

Sometimes I'm gonna have to lose

Ain't about how fast I get there

Ain't about what's waiting on the other side

It's the cilmb

The strugglings I'm facing

The chances I'm taking,

sometimes may knock me down,

but, no, I'm not braking.

I may not know it,

but these are the moments that,

I'm gonna remember most yeah,

just gotta keep going

And I, I gotta be strong

Just keep pushing on.

Cause,

There's always gonna be another mountain,

I'm always gonna wanna make it move

Always gonna be an uphill battle

Sometimes I'm gonna have to lose.

Ain't about how fast I get there,

ain't about what's waiting on the other side

IT'S THE CLIMB.

I'm just me. Having "nobody" written on my forehead.

Nii lihtne see ongi. Minuga on alati nii. Jsut siis kui kõik on juba nii hästi, juhtub midagi, mis mu maalima täiesti peapeale pöörab. Ma ei taha siin haliseda. Mis mõte sel on? Lihtsalt, valus on, kui keegi kellest sa niiii niiiii tohutult hoolid, lihtsalt tuleb ja kõigele, millest sa eluaeg unistanud oled, lihtsalt vee peale tõmbab. Aga ma olen tugev, lähen pea püsti edasi. Ta ise õpetas mulle seda. Olen mina, ikka see sama vana mina. Having "nobody" written on my forehead, just like used to be, just like always...

Rain, rain go away, come again another day.

I feel good, lalalalalalaaaaaa, I know that I would know, lalalalalaaaaaaa. So good, ouh ouh, so good, ouh ouh, i got youuuuu. Woah, woah, woah. I feel gooooooooooood.

Teate. Elu on väga tore. Ausalt ka :D. Täna oli tore. Lõpuks saime Kaidiga keefirimarinaadis šašlõkki, mida olime oodanud pikisilmi. Vot kui tore. Öösel suutisin ma näha kahte õudusunenägu, mis ikka ja jälle osutusid ääretutl kahtlasteks. Aga ma parem vaikin nende koha pealt :D.

Homme on siis mu kauaoodatud B-day. Palju õnne mulle ise endalt :D. Homne tuleb tore, toredas Tallinnas. Kaidiga lähme tšekime selle "Hannah Montana movie" ka ära ja puha.

Ah jaa, ma sain ju total makeoveriga hakkama. Sellest näete pilti ka all pool. Ma ei tea kas teile meeldib, aga kõige tähtsam on ju , et mulle ikka meeldiks :).

So the lion fell in lvoe with the lamb...

Täna ma joonistasin. Hästi huvitav oli. Ma polnud ikka päris kaua joonistanud. Mitu tundi istusin seal laua taga. Tore oli. Oli oli.

On keegi kes ikka ja jälle oskab mind naeratama panna. Rääkisime ja rääkisime. Alguses ta ei tahtnud rääkida, aga ma olen õppinud ära tema rääkima panemise. Kusjuures keegi teine nii ei oska, eks?

Olen õnnelik kõigi õnnetuste kiuste. Olen rõõmus kogu kurbuse kiuste. Olen mina, kuigi võiksin vabalt olla keegi teine.

Täna on puulehed üsna rohelised. See meeldib mulle. Ja taevas on kreemikarva valge ja helesinise kirju. Päike paistab hästi väikselt, pehmelt.

Hard to catch, difficult to keep, impossible to own.

Ouh black & white, it's rainbow time !

Päike paistab. Lõpuks ometi. Aga külm on ikkagi ja tuul vilistab valjemini. Hommikul käisime seal KROL-i laagri koosolekul. Teate, suht kopp on ees, kuigi me pole eriti midagi tehagi jõudnud veel. Ma räägin, täna oli halb tähtede seis. Lack of ideas. Mitte kellelgi polnud tõeliselt häid ideid ja õpsid lihtsalt ei viitsinud mõelda. Tõsiselt nõme.

Mul on juba pikemat aega peas mõte oma tuba ringi tõsta. Praegune olek ajab ming vaikselt närvi juba. Ma vajan muutust. Väga. Võibolla hiljem lähen ja teengi midagi, muidu võite peagi mulle hullumajja külla tulla.

Aga ega siis kõik halb ka ei ole. :D Reedel on mul sünnipäev, 14. Lõpuks ometi, 13 ajab mind marru. Selline kohutavalt tüütu ja mõttetu vanus. Aga 12 juuni sõidame siis Kaidiga Tallinnasse. Lähme shoppame end surnuks, lööme raha sirgeks ja istume kinos. Kõlab imelikult, aga seda tahan ma praegu kõige rohkem.

Tegin pisikese pingerea ja listi oma lemmiklugudest. Need laulud on lihtsalt väga tunnete järgi. Lihtsalt ülihead, ü.l.i.h.e.a.d.:

1. Miley Cyrus - The climb

2. Pink - Sober

3. Taylor Swift - White horse

4. Jordin Sparks - Tattoo

5. Kelly Clarkson - Breakaway

Vot siis. Nautige suve, isegi kui ilmad on rõvedad ja tuju halb. Vähemalt pole kooli. On puhkus.

Relax, take it easy.

You're on my heart like a tattoo, I'll always have you.

Täna oli imelik päev. Oli pilves. Oli külm. Aga ma olin rõõmus. Angelaga oli nii retrolt hea. Naerda, nutta, kiruda, õnnelik olla. Mõnele ütleks siin, et kasvagu suureks. Ja mõnele ütleks, et bitch oled. Aga milleks? Milleks ennast vaetvata kui on olemas saatus, mis tahest tahtmata alati kätte maksab.


Ma sain täna veel mõnes asjas selgusele. No matter what I do, I always end up with you.


Ükskõik kui palju ma püüan ja tahan, ma ei saa, ei saa sind välja oma peast, oma südamest. Veel sain ma selgusele, et olen iseennast kusagile väga kaugesse pimedusse ära suutnud kaotada. Ma ei saa aru mida ma teen, ma ei saa aru mida ma mõtlen. Ma vihkan seda tunnet...aga kuidas ma saan seda vihata kui ma ei vihka midagi.. ?


Õhtu möödus mul Kaidi juures. Tore oli. Oli oli. Sain mõned parimatest parimad laulud oma mp3-le. Kuulan nüüd neid, olen õnnelik ja õnnetu ühekorraga.


Õues on halli värvi. Isegi puulehed tunduvad mulle hallid. Ma nüüd siis lähen. Nuusutan oma lemmikparfüümi nii kaua kui sellest süda pahaks läheb. Sest me ju ei oskagi normaalsed olla...

Even the full moon doesn't know how to be perfect, so what are we worring about.. ?

Homne on tänane uue algusega

No nii, no nii, no nii. Siin ma siis lõpuks olen, suure blogimisõhinaga. Kes mind teavad, need teavad, et pole antud mulle eriti püsivust millegagi pidevalt ja järjekindlalt tegeleda. Aga ma annan oma parima.

Kas hakata nüüd peale eilsest, üleeilsest, tänasest või homsest..? Ausaltöeldes on mu elu spontaansuse kehastus ise. Tegelikult on see mul ikka üks paganama halb omadus teha asju hetkeajnedil, mõtlemata ja tihti isekalt. Aga ma tean mida ma elult tahan ja enesekindlusest mul puudu ei jää. Täna olen ma siin, homme olen ma seal. Ülehomme mind võibolla üldse enam pole. Sellepärast võtan ma elult kõik, mis vähegi võtta annab.

Nüüd aga kiman rattakesga Angela poole. Innovatsioon ja mõtteküllus on meie ühistunnuseks. Me olemegi imelikud. Istume suvel raamatukogus, muul ajal vaatame tavainimesele paduigavaid, kuid meile halenaljakaid koduvideosid. Kui vihma sajab, siis meie kohal lõõmab detsembrikuumusest pakatav päike.



Belive me, nothing is everything.