this is the last call for Mr. You to flight on airLove with the destination Me!

Olen viimasel ajal päris palju luuletusi kirjutanud. See tuleb mul nii iseenesest. Vahest lähen oma tuppa, istun toolile, vaatan korraks aknast välja, võtan paberi ja pliiatsi ning käsi ise kirjutab. Kirjutab minust välja kõik selle, mis sõnade taha varju jääb. Ma ei oska enam rääkida. Ei oska rääkida asjadest, mis hingel kripeldavad. Olgu nad siis head või halvad. Teisi ma kuulan huviga ja hea tahtmisega. Aga kui teemad minuni jõuavad, siis ma vaikin nagu tumm ja kõik, mis minus olnud on, valgub selleks hetkeks laiali ja olen tühi. Ei oska, ei taha, ei vaja endast rääkida. Võib-olla sellepärast, et saan iseendaga päris hästi läbi. Võib-olla sellepärast, et ei saa iseendaga üldse läbi. Ma ei tea ja mingil kahtlasel põhjusel ei tahagi teada.

Tead, ma tahaksin Sulle midagi öelda. Ma olen väsinud. Nii kohutavalt väsinud Sinu järgi ootamisest. Kui ma küsisin, kas oled õnnelik kui ma lähen ja Su igaveseks unustese hõlma jätan, Sa vaikisid. Sa ütlesid, et see on kahe teraga mõõk ja millegi pärast lõpuks Sa tahtsid, et ma ei läheks. Ma tean, et lubasin Sulle tingimusteta ootamist, aga kuidas küll saad sa mult paluda, et taluksin seda kõike, mida ma pean taluma? Millegi pärast on mul tunne, et Sa ei saa ise ka aru kui isekas sa oled. Ja mu peas keerlevad koguaeg küsimused: Kuidas Sa aru ei saa? Kas see pole Sulle ilmselge? Kaua ma veel ootama pean? Millal Sa ükskord ometi silmad lahti teed?

Sa tead, et ma .... Sind. Aga mina tean, et tegelikult .... Sina mind ka.

You're moving closer, I feel your breath, it's like the world just disappears when you're around me
-Enrique Iglesias - Ring my bells-

Armastusega,
OMG

Doris Kareva

Kuna olen jäägitult armunud kahte Eesti suurepärasesse luuletajasse, siis mõtlesin, et jagan nede mõtteid ja luulet teiegagi. Täna võtan vaatluse alla Doris Kareva.

Minu lemmik luuletus D. Karevalt:


"Põhimõte"


Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm

Käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.

Iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!




Doris Kareva ütluste Parimad väljanopped erinevatest intervjuudest ja artiklitest:

*Luuletused on nagu ekstrakt, kontsentraat - valad vett juurde ja saad jälle ämbritäie keelekastet.

*Kui ma ei kõnele sellest, ma suren. Kui tunnistan seda, see tapab mu.

*Midagi erilist peitub sõnakunstnikus, kes oma ande väega suudab luua midagi sellist, mis puudutab paljude südameid.

*Elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine.

*Minu kujutluses kuuluvad mees ja naine kokku endastmõistetavalt, millegi nimel, mis on palju kordi suurem kui nemad ja millest nad alles üheskoos aimu saavad.

*See, kes on loomuldasa õrn, on sündinud õppima tugevust; kes tugev, on sündinud õppima õrnust.

*Olen veendunud, et kõige jõhkramgi mees on sisimas õrn - ja ehk ongi jõhkrus haigetsaamisest sündinud äraspidine õrnus. Nagu küsib Kahlil Gibran oma “Prohvetis”: mis on kuri muud kui omaenese näljast ja janust piinatud hea? ''

(Järgmisel korral räägin juba oma lemmikluuletajast, Inderk Hirvest.)

Armastusega, Getter.

I'm all gone, with you, I'm just done.

Ma kardan iseennast. Oma mõtteid. Oma tegusid. Oma pilku. Ma olen eksinud. Eksinud, oma nii sirgena näival teel. Teel, kust tagasi pöörata ei saa ja otse haigutab ees põhjatu kuristik. Pean ise raja talluma, olgu see sile maantee, kivine kruusatee, soo või sügav merepõhi, pean seda ise tegema, saagu mis saab. Ja ehk siis on mu jaoks selge, et ka kõige sirgem tee pole sugugi sirge.

Kui ma sind teadsin

päris hästi veel

olid sa hulljulge

su silmis oli terav nuga ja verev valu

ja su südamelööke oli kaugleki kuulda

Sa peaaegu,
et hirmuski olid,

aga liiga õrn vist,

et mõrvar olla

Kui ma sind teadsin,

päris hästi veel

siis olid sa hulljulge

ja sinu hingamist oli kaugeltki kuulda

Sa peaaegu, et hirmuski olid,

aga nüüd liiga mõrvarilk vist, et õrn olla

Vaid mask...

Sa olid mu näo ees,

mille viimaks tõmban eest,

ja maha tallan,

sest olen väsinud,

su järele ootamast

-mina ise-

But it's over now, go on and take a bow

Laupäev oli... meeldejääv. Šokeerivalt ja liigagi meeldejääv, aga ma ei kahetse mitte kui midagi. Õigemini, mida olekski mul kahetsed? Vähemalt oskasin ma teisi õpetada kuidas ühe teatud asja sisse puhuda nii, et õhk otsa ei saaks, aga piiks ikka aparaadist läbi käiks (Ise ausaltöeldes ühtki kogemust mitte omades). Aga selle koha pealt edaspidi ajalugu vaikib.

Tegelikult, rebjaatad või djeetid või kuidas teile rohkem meeldib, on asi nii, et kõik on Russian Roulette , I'm a Gypsy ja Breathe Me vahepealne bullshit. Ma ei tea enam mitte midagi. Näiteks seda, kas ma täna üldse vene keele tõlkimiseni jõuan (Ja siis homme hommikul järjekordset kahte e-koolis tajudes närviliselt kella vahin). Kõik on umbes. Kõige all pean silmas oma mõttetorusid. Miks kõik head asjad ja inimesed minust nii kaugel on? Ja miks peab Justin Biberil üldse häälemurre kunagi tulema? Tal tuleb selline rõve karu hääl ja ta ei laula enam kunagi "Baby, baby, baby". Ma lubasin Haydenile, et leiutan ajamasina, supernatural tunneli, kust iga kell ükskõik kes võib täiesti tasuta ükskõik kuhu maailmaotsa minna, nüüd ma mõtlesin, et leiutan ka häälemurde ärajätmise masina ja kõigil kellel on soovi omada tüdruku häält, võivad seda mult TÄIESTI TASUTA seda teenust paluda :). Mis siis, et see täiesti jabur on. Peaasi, et Bieber veel kaua babytab.

Vaata, sa tead, et ma südames lubasin, et ei anna sind alla ja võitlen edasi, mis sest, et tal on raudrüü ja mõõk, minul vaid võinuga ja kopitav puutükk kilbiks. Lubasin,et ei anna alla. Aga tead... I'm tired of waiting, waiting here in line, hoping that I'll find, what I've been chasing.... And I don't wanna here that sound of loosing, what I never found. Sellepärast ma annan alla, kõik, mis sest, et mu süda tilgub verd ja ma teeks kõik, et see mis oli ,oleks jälle on, aga tean, et kuni tema on läheduses.. Mind ei eksisteeri. Nii, et ma lähen ja rajan üksinda teed, teed, mida kord koos alustasime.

Goodbye my lover, goodbye my friend, you haev been the one for me...

But it's over now