Doris Kareva

Kuna olen jäägitult armunud kahte Eesti suurepärasesse luuletajasse, siis mõtlesin, et jagan nede mõtteid ja luulet teiegagi. Täna võtan vaatluse alla Doris Kareva.

Minu lemmik luuletus D. Karevalt:


"Põhimõte"


Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm

Käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.

Iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!




Doris Kareva ütluste Parimad väljanopped erinevatest intervjuudest ja artiklitest:

*Luuletused on nagu ekstrakt, kontsentraat - valad vett juurde ja saad jälle ämbritäie keelekastet.

*Kui ma ei kõnele sellest, ma suren. Kui tunnistan seda, see tapab mu.

*Midagi erilist peitub sõnakunstnikus, kes oma ande väega suudab luua midagi sellist, mis puudutab paljude südameid.

*Elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine.

*Minu kujutluses kuuluvad mees ja naine kokku endastmõistetavalt, millegi nimel, mis on palju kordi suurem kui nemad ja millest nad alles üheskoos aimu saavad.

*See, kes on loomuldasa õrn, on sündinud õppima tugevust; kes tugev, on sündinud õppima õrnust.

*Olen veendunud, et kõige jõhkramgi mees on sisimas õrn - ja ehk ongi jõhkrus haigetsaamisest sündinud äraspidine õrnus. Nagu küsib Kahlil Gibran oma “Prohvetis”: mis on kuri muud kui omaenese näljast ja janust piinatud hea? ''

(Järgmisel korral räägin juba oma lemmikluuletajast, Inderk Hirvest.)

Armastusega, Getter.