Olen viimasel ajal päris palju luuletusi kirjutanud. See tuleb mul nii iseenesest. Vahest lähen oma tuppa, istun toolile, vaatan korraks aknast välja, võtan paberi ja pliiatsi ning käsi ise kirjutab. Kirjutab minust välja kõik selle, mis sõnade taha varju jääb. Ma ei oska enam rääkida. Ei oska rääkida asjadest, mis hingel kripeldavad. Olgu nad siis head või halvad. Teisi ma kuulan huviga ja hea tahtmisega. Aga kui teemad minuni jõuavad, siis ma vaikin nagu tumm ja kõik, mis minus olnud on, valgub selleks hetkeks laiali ja olen tühi. Ei oska, ei taha, ei vaja endast rääkida. Võib-olla sellepärast, et saan iseendaga päris hästi läbi. Võib-olla sellepärast, et ei saa iseendaga üldse läbi. Ma ei tea ja mingil kahtlasel põhjusel ei tahagi teada.
Tead, ma tahaksin Sulle midagi öelda. Ma olen väsinud. Nii kohutavalt väsinud Sinu järgi ootamisest. Kui ma küsisin, kas oled õnnelik kui ma lähen ja Su igaveseks unustese hõlma jätan, Sa vaikisid. Sa ütlesid, et see on kahe teraga mõõk ja millegi pärast lõpuks Sa tahtsid, et ma ei läheks. Ma tean, et lubasin Sulle tingimusteta ootamist, aga kuidas küll saad sa mult paluda, et taluksin seda kõike, mida ma pean taluma? Millegi pärast on mul tunne, et Sa ei saa ise ka aru kui isekas sa oled. Ja mu peas keerlevad koguaeg küsimused: Kuidas Sa aru ei saa? Kas see pole Sulle ilmselge? Kaua ma veel ootama pean? Millal Sa ükskord ometi silmad lahti teed?
Sa tead, et ma .... Sind. Aga mina tean, et tegelikult .... Sina mind ka.
You're moving closer, I feel your breath, it's like the world just disappears when you're around me
-Enrique Iglesias - Ring my bells-
Armastusega,
OMG
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar