Jälle olen omadega kohas kus ei oska alustada. Teen ma mida tahan, aga sõnad on kusagil varbaotses kinni. Ometi on kusagil hingesügavuses nii kibe kripeldus, mis sunnib kirjutama. Nii ma siis istungi siin, näpud klaviatuuril ja kirjutan, mida sülg suhu toob... Või noh, mingi jõud näppudesse toob.
Teate, täitsa tore on kui rasket rabelemist ja pingutamist keegi tuleb ja paar head sõna poetab. Sellistel hetkedel ei vahetaks väikseid kiidusõnu mitte millegi vastu. Aga kes teab mis tulevik toob. Võib-olla vallutame M.-ga kunagi kõige tuntuimad lavaluadki. Uskuda ja unistada võib ju kõigest.
Koolis sheeritakse tasuta mingeid raamatukolakaid. Vanu ja väeteid, aga jumal teab kui hinnalisi. Käisin siis A. soovitusel ka seal tuhnimas. Ja endale suureks üllatuseks lahkusin rammatuvirnalise laua juurest paks sinine raamat käes, pealkirjaga Juhan Smuuli teosed nr. 2 Poeemid. Mõned aastad tagasi poleks ma selle raamatu poole vaadanudki, nüüd aga, olen sellest sõltuvuses. Homme või millalgi kui minusugusel hullul jälle tuju peale tuleb, siis sheerin teiega ka ühte päris päris head luuletust. Praegu on Selgeltnägijate Tuleproov on siiski pingetpakkuvam kui arvutiekraan.
Armastusega, OMG.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar