No nii, no nii, no nii. Siin ma siis lõpuks olen, suure blogimisõhinaga. Kes mind teavad, need teavad, et pole antud mulle eriti püsivust millegagi pidevalt ja järjekindlalt tegeleda. Aga ma annan oma parima.
Kas hakata nüüd peale eilsest, üleeilsest, tänasest või homsest..? Ausaltöeldes on mu elu spontaansuse kehastus ise. Tegelikult on see mul ikka üks paganama halb omadus teha asju hetkeajnedil, mõtlemata ja tihti isekalt. Aga ma tean mida ma elult tahan ja enesekindlusest mul puudu ei jää. Täna olen ma siin, homme olen ma seal. Ülehomme mind võibolla üldse enam pole. Sellepärast võtan ma elult kõik, mis vähegi võtta annab.
Nüüd aga kiman rattakesga Angela poole. Innovatsioon ja mõtteküllus on meie ühistunnuseks. Me olemegi imelikud. Istume suvel raamatukogus, muul ajal vaatame tavainimesele paduigavaid, kuid meile halenaljakaid koduvideosid. Kui vihma sajab, siis meie kohal lõõmab detsembrikuumusest pakatav päike.
Belive me, nothing is everything.
1 kommentaar:
Niii hea ! See on lihtsalt super, et Sa kah nüüd täitsa meie seas oled! Kalllis (L)
Postita kommentaar