Elu on nagu udu,

mis tekib öö hakul,

videviku lävel ja kaob koidu valguses,

nagu poleks teda olnudki,

jättes maha vaid helklevad kastepiisad...

Nagu pisarad,

mis enne päikesevalgusesse kadumist korraks veel kristallina sillerdavad.

Täpselt nii.

Kõik kaob,

nagu poleks seda olnudki.

Tühipaljas miraaž,

mis kadudes,

jätab su käte vahele tühjuse ja kotitäie tuhmuvaid mälestusi...