Ära oota usku teistelt, kui sa isegi ennast ei usu.

See on haiglane kui haige on haige olla. Mul on nii palju teha. Koolis on sada asja pooleli, kodus on sada asja pooleli. Aga ma oleks nagu jõhkralt läbi pekstud, mul pole mingi jaksu haisugi. Oi jah ega ma ei kurda, eks kuidagi peab ju hakkama saama.

Aga ikka veel seilan ma keset seda uduga kaetud unistustemerd, kus on nii palju kalu, kes tahaksid minu õnge otsa jääda, kuid mind rahuldab vaid parim. Ma ei tea veel mida ma elult tahan, aga ma tean, mida ma iseendalt tahan. Minu siht on silmees viltu ja inimesed minu ümber ei usu, aga minu jõud ei rauge ja minu tahe ei kustu. Ja nõnda nagu ma kord seda teed alustasin, nõnda ma ka tema lõpule viin. Saagu mis saab, maksu mis maksab.

Imelik on kõik. Nii vaikne, aga nii vali ühekorraga. Mina olen suur õhk, sina vaid hapnik selle sees, aga kui sind poleks, poleks kedagi. Kuidas küll mõista kõiki elu tõdesid kui ma veel ennastki ei mõista? Kuidas olla nii, et olemine end väärt oleks. Kõik mis algas, see kord ka lõpeb. Ja nii lõpetab kunagi miski ka meid.

Mis siis kui homne ongi parem kui tänane?

Kõik on uus minu tuulepealsel maal.

Hoopis uued tuuled puhuvad nüüd Getteri maailmas. Kõik on nüüd muutunud. Mina, minu mõttemaailm, minu arvamused, minu soovid ja tahtmised, minu unistused ja minu eesmärgid. Nüüd ma tean, ma vannun teile siin ja praegu, ma teen selle ära ja kui ma sellega hakkama ei saa, siis mu nimi pole Madli-Getter Proode.
Kas teate seda tunnet, et tahad midagi nii väga, et oleksid nõus ära andma kõik mis sul on, et ainult täita oma unistus? Kas teate? Vot selline tunne on mind tabanud. Juhus jalutas mu ellu nädalake tagasi ja nüüd olen ma haaranud härjal sarvist ja ei kavatsegi lahti lasta, raputagu ta mind kui kõvast tahes. Mina alla ei anna! Selle nimel olen nõus minema läbi tule ja vee, läbi põrgupiinade, ükskõik mille, sest ma tean, et kui ma selle lõpuks saavutan, siis tasub see kõik end tuhande kordselt ära.
Te kindlasti mõtlete, et millest ma räägin, aga vot see jääb saladuseks niikauaks kuni ma selle käima olen lükanud. Aga kui te kord teada saate, siis saan mina teada, kes on mu tõelised sõbrad, kes on nõus minema läbi ükskõik millest koos minuga, omapoolse abi ja toetusega, sest seda hakkab mul kuhjaga vaja minema. Ma tänan teid ette oma saladuslikus plaanis.

Ja nii ühel ööl,
see mõte jäi mu ajuukse juures seisma,
koputas ning ma lasin ta sisse.
Lahkumisest võib ta nüüd unistada,
sest ma muutsin kapriisi kinnisideest unistuseks.

Sa saad aru sellest kui palju ta sulle tähendas, alles siis, kui teda enam ei ole.

Ma ootasin sind igal päeval. Ma lootsin iga koputust uksel kuuldes, et see oled Sina. Ma armastasin sind nii väga. Ma unistasin sellest, kuidas me koos Loomaaias või lõbustuspargis käime. Kui kuidas sa mulle unejuttu loed või sünnipäevalaulu laulad. Aga sa ei tulnud, mitte kunagi ei tulnud. Ja mitte kunagi ei saanud ma käia isadepäevapeol ja kui käisingi, siis ainult selleks, et teiste isadele esineda. Ma lootsin salamisi, et sa jooksed saali sisse ja kallistad mind kõvasti-kõvasti ning ma saan sulle kinkida kaardi, mille ise oma väikeste kätega valmis tegin... Kuid siis jälle prügikasti viskasin, silmad täis pisaraid, süda täis kurbust ja hing täis nõutust. Aga siis me saime vanemaks, teile ei meeldinud enam teie isad, te rääkisite kui halvad nad on ja, et vahel sooviksite võtta oma seitse asja, jätta oma isa kus see ja teine ning olla iseseisev. Aga neil hetkedel soovisin mina kogu hingest, et mul oleks isa. Et mul oleks isa, kes ütleks "Sa oled nii tubli!", isa, kes ütleks "Ma olen su üle nii uhke.", isa, kes ütleks "Ma armastan sind nii väga." Ma soovisin kogu jõust, et sa oleksid olemas. Mitte rahaliselt, mitte asjade jaoks, vaid tegude jaoks. Ma soovisin, et ma saaksin tulla sinu käest koolitööde jaoks abi küsima ja soovisin, et sa kaitseksid mind kogu maailma kurja eest. Ma muretsesin sinu pärast ja nutsin suuri pisaraid ja olin öösel üleval, sest mõtlesin, et minul on soe kodu, toit ja armastus, aga mis sinul on? Sul pole mitte midagi. Kas sul oli üldse kus magada? Kas sa elad järgmise öö üle?... Aga sul oli ükskõik.

Ja nii ma õppisin elama ilma sinuta. Õppisin sind enam mitte igatsema ja õppisin sind mitte armastama. Ma kasvatasin endale paksu naha, kust ma ei lase enam läbi valu.
Ja nüüd, kus sa oled surnud... Siis ma annan sulle andeks. Ma annan selle kõik sulle andeks. Ma tean, et kusagil sügaval südamepõhjas sa armastasid mind. Ja nüüd oled sa taevas ja valvad mind, kaitsed ja armastad. Ma loodan, et kui sa kunagi uuesti sünnid, siis on su elu õnnelikum, rõõmsam ja parem... Ma annan sulle kõik andeks. Head isadepäeva, kallis issi!

Väärtusta seda mis sul on. Mine kallista oma isa ja soovi talle head isadepäeva ning palu vabandust kõigi nende kordade eest, kui talle haiget tegid. Sest ta armastab sind ja muretseb sinu pärast. Tema andis sulle elu ja hoiab sind kogu maailma kurja eest, kuigi see sulle ei meeldi.
Ta on sul olemas, täna teda selle eest. Kaunist isadepäeva!

Andesta , kui ihkad ise andestust.

Nothing lasts forever.

Minu kõrvus kajavad veel sinu viimsed sõnad "Laske mul veel korraks puhata!". Ja nõnda ma nutsin sinu surivoodil, süda täis sellist piina, mida ma eluski polnud veel tundnud. Ma teadsin, et sa ei naase, vaatamata sellele, et need kivikülmalt ükskõiksed, rõvedalt naervad arstid seda väitsid. Ma teadsin, et see on viimane päev kui sinu süda lööb ja hing veel siin maailmas on. Ka mina oleksin ellistanud sellel päeval koos sinuga kuhugi paremasse kohta minna.
Kuid Sina... Sind ei saanud ma isegi tundma, keegi ei saanud. Aga mina ei näinud sinu silmi, ei kuulnud sinu nuttu ega nuusutanud sinu lõhna. Ma ei tea, mul ei ole aimugi kes sa oleksid olnud. Kuidas oleks olnud elu sinuga, aga ma võin kihla vedada, et see oleks olnud veel kordi ilusam kui praegu.
Sina aga jätsid mind. Sul oli ükskõik. Mul on sinust vaid mõni närune pilt ja sünnipäevakaart. Sa ei tundnud mind, sa ei näinud mu pisaraid ega polnud kunagi seal kui sind vajasin. Sa olid olemas ainult selleks, et end hävitada ja mina ei saanud midagi teha. Kui sa välja ilmusid, siis ainult selleks, et veel rohkem haiget teha. Mul on kahju, aga ma ei suuda sinu puudumist ja sinu tegusid andestada. Mitte kunagi, isegi pärast sinu surma.

Jah, ükskõik kui palju ilu ja armastust ja õnne mu elus on... On minu elus ka nii palju igatsust ja valu, mida ei ravi mitte miski peale surma enda. Inimeselt ei saa ära võtta kaotusvalu, igatsust. Surmast ei saa iialgi üle, sellega peab õppima elama. Nõnda olen ka mina õppinud oma pisaraid peitma ja läbi valu naeratama.

Süüta küünal sellele, keda igatsed!