Ära oota usku teistelt, kui sa isegi ennast ei usu.

See on haiglane kui haige on haige olla. Mul on nii palju teha. Koolis on sada asja pooleli, kodus on sada asja pooleli. Aga ma oleks nagu jõhkralt läbi pekstud, mul pole mingi jaksu haisugi. Oi jah ega ma ei kurda, eks kuidagi peab ju hakkama saama.

Aga ikka veel seilan ma keset seda uduga kaetud unistustemerd, kus on nii palju kalu, kes tahaksid minu õnge otsa jääda, kuid mind rahuldab vaid parim. Ma ei tea veel mida ma elult tahan, aga ma tean, mida ma iseendalt tahan. Minu siht on silmees viltu ja inimesed minu ümber ei usu, aga minu jõud ei rauge ja minu tahe ei kustu. Ja nõnda nagu ma kord seda teed alustasin, nõnda ma ka tema lõpule viin. Saagu mis saab, maksu mis maksab.

Imelik on kõik. Nii vaikne, aga nii vali ühekorraga. Mina olen suur õhk, sina vaid hapnik selle sees, aga kui sind poleks, poleks kedagi. Kuidas küll mõista kõiki elu tõdesid kui ma veel ennastki ei mõista? Kuidas olla nii, et olemine end väärt oleks. Kõik mis algas, see kord ka lõpeb. Ja nii lõpetab kunagi miski ka meid.

Mis siis kui homne ongi parem kui tänane?