Minu kõrvus kajavad veel sinu viimsed sõnad "Laske mul veel korraks puhata!". Ja nõnda ma nutsin sinu surivoodil, süda täis sellist piina, mida ma eluski polnud veel tundnud. Ma teadsin, et sa ei naase, vaatamata sellele, et need kivikülmalt ükskõiksed, rõvedalt naervad arstid seda väitsid. Ma teadsin, et see on viimane päev kui sinu süda lööb ja hing veel siin maailmas on. Ka mina oleksin ellistanud sellel päeval koos sinuga kuhugi paremasse kohta minna.
Kuid Sina... Sind ei saanud ma isegi tundma, keegi ei saanud. Aga mina ei näinud sinu silmi, ei kuulnud sinu nuttu ega nuusutanud sinu lõhna. Ma ei tea, mul ei ole aimugi kes sa oleksid olnud. Kuidas oleks olnud elu sinuga, aga ma võin kihla vedada, et see oleks olnud veel kordi ilusam kui praegu.
Sina aga jätsid mind. Sul oli ükskõik. Mul on sinust vaid mõni närune pilt ja sünnipäevakaart. Sa ei tundnud mind, sa ei näinud mu pisaraid ega polnud kunagi seal kui sind vajasin. Sa olid olemas ainult selleks, et end hävitada ja mina ei saanud midagi teha. Kui sa välja ilmusid, siis ainult selleks, et veel rohkem haiget teha. Mul on kahju, aga ma ei suuda sinu puudumist ja sinu tegusid andestada. Mitte kunagi, isegi pärast sinu surma.
Jah, ükskõik kui palju ilu ja armastust ja õnne mu elus on... On minu elus ka nii palju igatsust ja valu, mida ei ravi mitte miski peale surma enda. Inimeselt ei saa ära võtta kaotusvalu, igatsust. Surmast ei saa iialgi üle, sellega peab õppima elama. Nõnda olen ka mina õppinud oma pisaraid peitma ja läbi valu naeratama.
Süüta küünal sellele, keda igatsed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar