Sa vaikid, sest see on su põgenemistee vastuste ja vastutuse eest.

Nagu HIV levid sa mööda mu keharakke ja hävitad igasuguse immuunsüsteemi sinu enda vastu. Nagu tuli süttib suurejoonelise leegiga ja hääbub häbiväärse tuhana. Nõnda tuled sina oma maailma ja iseendaga, kuid närbud siis nagu viimne roos suvemälestustest. Sa tuled ja lähed. Astud mu ellu nagu oleks see kiirtee ja peagi kõnnid minema nagu poleks mind olemas. Aga ma ei pahanda, olen proovinud sind vihata, sind tõrjuda, sind julmalt oma elust välja visata, aga ikka ja jälle ma rooman su juurde ja palun peavarju ja kaitset ja mõistmist. Sa oled nagu ingel, kelle pilk paitab nagu kesksuvine päike, kelle sõnad kõlavad nagu "Let me sign" ja sinu kohalolek mõjub nagu alkohol, joovastab ja pühib kogu mõistuse viimsest kui ühest ajusopist. Kord sa tekid mulle peavalu või ajad mind oksele, teinekord mõjud nagu heroiin ja viid mind pöördesse. Jah, ma ei taha sind, ma ei vaja sind, ma ei armasta sind. Ja ma ei armasta sind, sest ainult sina tead kuidas see haiget teeb. Ja ei aimagi mis minust sinu sisse jääb. Ja see ongi hea võit.