See on kirg. See on nagu tuli su sees. See võtab ja sulgeb su hinge, su südame, su mõtted luku taha ja see ei lase sul rahus olla. See püsib su sees, nagu kõrvetatud jälg ja jäätunud tunne. Ja sa ei saa sellest lahti enne, kui sa oled saavutanud selle, mille järgi su hing januneb. See on kirg, see vajab rahuldust. Igaühe jaoks on see erinev. Minu jaoks on see näitlemine. Se on nagu ravimatu haigus. Mõni inimene sünnib selle sündroomiga, sünnib vajadusega olla näitleja. Mina olen üks nendest. See ei ole lihtsalt tegevus, palgatöö, see on võimalus minna välja oma elust, olla keegi teine, hoopis teisest elust, hoopis teine karakter. Minu sees on nagu keegi, kes pole mina, aga kes tahab välja saada, näitlejana. Nagu teine pool, saladus, müsteerium, pime ala. Selle pimeda ala , müsteeriumi, saladuse loori avamiseks, arusaamiseks on vaja käia läbi kogu elurada. Koos kõigi kõrvetuste ja õnnepisarate, naru ja nutu ja kõige muuga. Mina tahan saada näitlejaks. Ja kui ma seda ei saa, siis pagan võtaks, mu nimi ei ole Madli-Getter.
Ei olemas liiga väikseid rolle, on olemas ainult liiga väiksed näitlejad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar