On triiki mu mõtete riiulid, samblalõhnaseid mälestusi.

Tead kui sul on nii kuramuse kiire, sa ei ole arvuti läheduseski ja veel hullem kui sul pole minuga rääkimise isu raasugi, miks pagan küll sa mulle otse välja ei ütle, et ma sind ei segaks ja eemale hoiaks? Kas tead, see ei ole hea tunne, rääkida kellegagi täiesti tühja, vaadates punnis silmadega ekraani ja oodates, et sa vastaksid, kuid mida sa tehagi ei suvatse. Tead, see ei ole hea tunne. See teeb viha, see teeb nii palju viha, et tahaks nahast välja hüpata. Aga veel rohkem kui see teeb viha, teeb see haiget. See teeb haiget nii palju, et hea meelega rebiks südame välja ja viskaks prügikasti. See näitab, et sa ei hooli, karvavõrdki. Ja see näitab, et sul on täiesti jubedalt ükskõik.

Ja tead mis.. ? Kas sul on üldse aimugi, mis tunne see on kuulda kuidas keegi räägib seklusterikkast suvest oma isaga? Kas tead mis tunne see on, kui sa tead, et sina iialgi seda tunda ei saa? Kas tead mis tunne on endale tunnistada, et ma mitte kunagi ei saa kedagi isaks kutsuda, mitte kunagi koos temaga oma tobedate vigade üle naerda ja mitte kunagi tema kõrval abieluranda sõuda? Ja kas sul on aimugi mis tunne on kuulda oma sõpru rääkimas kui lahedaid õdedeõhtuid neil on olnud? Ja kas sa üldse tead midagi sellest, mis tunne on kui su sõbrad räägivad kuidas nad terve õhtu õelapsi hoidsid ja kui palju nalja neil sai? Kas sul on mingitki aimu sellest mis tunne see on kui sa tead, et su õde on teiselpool maakera ja sa näed teda võib-olla kord aastakümnes ja tema häält kuuled kord kuus? Kas sa tead mis tunne see on, kui sa tead, et su õetütar kasvab üles teadmata kes sa oled, teadmata kui palju sa teda armastad, teadmata kui palju sa teda igatsed ja et sa annaks mistahes, et temaga ainult koos olla..? Kas sa tead mis tunne see on? Kas sul kurat võtaks on aimugi, mis mõtetega ma öösel uinun ja mis tunnetega ma hommikul ärkan, kui realsushoog mind tabab? Ei kurat, sul pole aimugi, sa ei tunne sellise valu haisugi! Kas tahad ma räägin mis tunne see? Ma tahaksin südame seest välja tirida, ma tahaks hinge välja karjuda ja silmad peast nutta. Ma tahaksin ära haihtuda, maa alla vajuda... Sest see teeb nii palju haiget, et hind jääb kinni. Sest see on isegi valusam kui näpp autoukse vahele jätta, see on isegi valusam kui luu murda või püstolikuuli südamesse saada. Ja sinul pole aimugi. Sest sul on oma probleemid, oma mured. Sul on kõik sinu asjad. Sa ei ole mina. Sa ei saa mind kungi tegelikult tundma, sest see on võimatu. See on täiesti kohutavalt võimatu kedagi pealaest jalatallani mõista, temast aru saada, tema tundeid tunda ja mõtteid mõelda. Aga sina... Sa isegi ei proovi. Sul on jääkülmalt, skalpellteravalt ükskõik.

Süsimust piinapisar,
tasa tilgub mu silmist
Ja kogu maailma valu
järsku on minu õlul.