Tule tuul ja puhu ära, meie lapse valu...

Nii valus on. Seest, väljast, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, vaimselt, füüsiliselt. Ma ei jaksa enam. Mul on kõriauguni. Ma tahaksin terve nädala kodus teki all soojas lebada, viimseid lehti värvumas näha, tuhmhalli taevast vahtida ja vihmapiisku oma plekk-katusel trummeldamas kuulata ja pöidla otsast ära lõigata. Mul pole jaksu, elujõudu, tahaks korraks, et inimesed unustaksid mu olemasolu ja see kuradimaa valu otsa lõppeks.





Varsti pean vist uue blogi tegema, seda siin loevad inimesed, keda ma ei taha üldse, et nad seda loeksid.

Tule vihm ja uhu ära, meie lapse valu.