Selle eest mis eile, täna maksma pean

Kui lumevärv mu silmades on kustunud. Kui taevast keerleb keerleb lund. Kui tule värv, on mu mälestuses tuhmunud, kuid süsi hõõgub, hõõgub tuld. Siis sinu suul, siis sinu suul on kogu külm, on kogu külm. On kogu kuum, on kogu kuum. Kui taevavärv, kord mu unistustest puhub. Kõik nii või naa üks kord on muld. Kui merevärv kord mu mälestustes tuhmub. Kas miski katkestab veel und. Siis sinu suul on kogu külm, on kogu külm. On kogu kuum, on kogu kuum. Ja taevast keerleb keerleb lund.

Täna öösel.. see tähendab päeval nägin ma sellist unenägu, mida ma enam eluseeski näha ei söenda. See ei olnudki midagi nii jubedat, aga see oli hingekriipivalt valus, nagu hall taevas ja nutune ilm. Ma olin nii kurb, nii pettunud, nii tühi , aga täis sooja päikesevärvi lootust, et päris elus seda ealeski ei juhtu.

Nõnda nagu lendab lind pesast laia maailma ja enam iialgi ei naase, nõnda nagu Päike loojub merre ja veel hüvastijätuks sisiseb, nõnda nagu ütled skalpellteravaid sõnu ja neid enam kunagi tagasi võtta ei saa, nõnda nagu vihm sünnib lumivalges taevas, sajab alla plekist vihmaveerennist ning sureb üksiku piisana külmunud mullal. Nõnda sureb minu siiras õnn ja puhas rõõmutunne ja vaevaline pingutus, mille sina julmalt võtsid ja hoolimatult tapsid. Aitäh, et võtsid minu tunded ja need külmavereliselt hakklihamasinast läbi lasid, ära praadisid ning siis ära sõid.

"Valge Puu"
Olivia Saar

Üks punane mari
ja lumine puu,
pikk sinine vari,
külmkollane kuu.
Üks tilluke mari, nii punane see,
aga all jookseb kellegi kelgutee.