Õnnel on vihmase maantee ja maasikate lõhn.

Tühi mõttekuul veereb mööda mu ajusooni ringi. Mu pea on totaalselt pulki täis ja utoopiliselt tühi ühekorraga. Oranž tapeet seinal kriibib mu silmi ja telefoneerimisaparaadi helin ajab mul kõrvad lukku. Mul on üle pika aja kõik õpitud, see on rõvedalt imelik, imalalt korralik tunne. Mu süda on hõbekarva igatsust täis, nagu eriti terav klaasikild, lõikumas mu südant. Miks pole miski enam nii nagu enne? Kõik mu ümber on muutunud. Naiivitarist saab kogenenuim, ebaküpsest poisikesest saab kõrbenud mees, Barbie on suhtes oma kasuvennaga, erakust saab inimene ja armastusest saab kaugusesse soiku vajunud sõprusehakatis... Imelik, aga see meeldib mulle. Võib-olla on kõverad muudatused mu siledal tulevikuteel hoopis kasulikud. Jah, nii ma täna öösel sulen silmad, mõeldes, et võib-olla on võib-ollal seekord õigus, kuid teades, et homme ärkan hoopis iseäraliku ja kosmiliselt erineva mõttekäiguga...

Ma olen kunstnik. Kirjakunstnik.