Karma

Ma seisin sügisest söövitatud puu ääres. Sa puhusid ära pilvepiiri ja rebisid tükkideks taeva. Sa kinkised mulle armastusepisara, aga panid mind seda nutma. Su silmade pimestav valgus vajus mu peale ja ma mu aju plahavatas. Ma vaikides karjusin su poole sõnu, mida ma eales polnud lausunud ja uskusin, et sa kuuled neid. Tuulepuu suu luule heliks me kõrvus ja lehed sosistasid iidseid saladusi elust ja surmast ja... Armastusest. Sa vaatasid mulle tõtt ja võtsid taskust välja tormi. Sa saatsid selle nelja tuule poole ja hüüdsid hüvastijättu. Sa tahtsid mind jätta üksi kõige selle juurde, mida sa olid oma kätega valmsi meistardanud. Aga ma ei lasknud igavikku meie vahele vajuda ja jooskin su embusesse. Iga su südamelöök kõlas nagu vihmapiisa tilkumine porilomppi, ainult pisut tugevamalt ja kiiremini ja valjemini. Sa võtsid mu käe ja ütlesid, et vaikus tuleb ja sööstab röökides meie vahele ja purustab kõik mis oli. Sa ütlesid , et meil on aeg minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Sa surusid oma käe mu sisse ja rebisid välja mu südame. Hoidsid seda käes ja vaatasid, kuidas süda viimseid lööke teeb ja ma hääbun, nagu kastepiisk, mis veel korraks valgust peegeldada söendab. Su seest purskus kurbust ja silmist pisaraid, sa teadsid, mis meid ees ootab. Aga see oli ainus, mida sa teha said. Sa armastasid mind, aga mina seda ei näindu, ei kuulnud, ei uskunud. Ma neelasin alla valu ja paiskusin valguse poole. Sulgesin oma silmad ja kui nad uuesti avasin olid sa läinud, nagu kevadel sulab lumi ja sügisel kaovad lehed, nagu päike mis kaob öösse ja kuu mis tõuseb pimeduses. Ma olin surnud ja sina olid surnud. Vaikus, rahu, valgus, ei sind, ei mind... ei midagi. Tühjus. Karma.