Tagurpidi reaalsus.

Jah, osa inimesi sünnivad siia mingi nähtamatu... Aga tegelikult samas ikka väga nähtava imelikkuse sündroomiga. Enamasti ma arvan, et ma ise olen ka sellega süninud, aga siis tuleb ikka ja jälle mõni näkineid Kateri või Välisminister Antooonuška või Gõgõgõgjermaan ja ma veendun, et nad arvatavasti sündisid pea ees põrandale või neil lihtsalt lõigati nabanööri asemel näiteks Ajuri-pats ära. Khmm, khmm, aga siis ma jälle avastan, et see mulle nende juure meeldibki nii kolepaljuväga, et kui seda poleks, siis oleks kõik mingi hägune mõttetus.

Nii imelik on mõelda, et mõnda asja ootad nii väga, et võiks ärevusest lõhkeda. Aeg venib nagu kumm, tundub, nagu ei jõuaks see iialgi kohale...Aga siis, lõpuks, lõpuks on see kohal. Ja siis... Siis kaob see nagu poles seda olnudki. Kaob, nagu poleks iial juhtunud, iial aset leidnud, iial toimunud. Aeg on vastik. Ta mängib su parimat sõpra, aga seljataga lööb noa selga. Siis kui teda vaja on, pole teda kuskilt võtta. Aga kui ta täielik viies ratas vankri all on, kleepub ta ikka su külge nagu liim. Jah... Aeg on õel.

Tagurpidi reaalsus on see, et meie oleme Day'nNight, Black'nWhite. Pöördvõrdelisus. Võimatu. Olematu. Saamatu. Peaaegu täiesti ebareaalne. Aga ikkagi surun ma pead patja, mõeldes sellest mis võiks olla. Ja ikka vaatan ma kaugusesse, kujutledes, et oled siinsamas minu kõrval. Oga see on ju tagurpidi reaalsus...

You can't resist me. I've already conqured you.