I tried to be chill, but you're so hot that I mealted

Peaksin asju pakkima, pesus käima, ammu juba magama. Aga ma lihtsalt ei taha, ei saa, ei suuda midagi mõelda ega korda saata. Mõtted keerlevad ainult ühe asja ümber ja muuta seda ma ei saa. Võib-olla ongi see just see, mida olen nii kaua oma südames tunda tahtnud. Kui õige aeg, saate ka teada, millest jutt.


Täna oli muusikakoolis lõpuõhtu. Nii bittersweet on see kõik. Loomulikult ei tähenda diplomi saamine seda, et oma jalga ma enam muusikakooli ei tõsta. Lihtsalt, kuidagi selline tühi auguke on südames, mis tuleb ruttu ära täita. Ja küll mina juba tean millega.



Homme lähme Saaremaale. Kõigi eelduste kohaselt peaks sellest kujunema üks kõva pupsik praznik, aga kes seda teab, mida see reis endaga toob. Minuga on ju alati nii, et kui liiga palju ootan, siis ei saa üldse midagi.



Eks ma siis lähen nüüd, mõttes ikka ainult üks asi ja pea täiesti pulki täis.

I don't want another pretty face, I don't want just anyone to hold, I don't want my love to go to waste, I want you and you're beautiful soul

-Jesse McCartney-Beautiful soul-

Kui elust saab surm, ja armastuses viha, kui süda on kurb, sest su armastatust alles vaid mullaalaune liha

Täna oli kontert. Tore oli, oli oli. Ausalt ka. Pensionerkad on jummalast hea publik, eriti siis kui nad tuima näoga "the little negro"-st aru ei saa, aga rohkem ikka siis kui nad Imeliku valsile peaaegu, et plaksu kaasa löövad, endal nägu peas nagu viieaastasel kommipoes. Tegelikult Kelliga on päris mõnuš laulda, Tannu "Võta aega" nimelt. Teine kordki, eks Kelli? Tarmole tehke kõik kalli kalli, musi musi kui teda näete. Õnnitlege ta surnuks. Tal oli esimene public performance ja ta tuli suurepäraselt toime. Tegelikult on see ja järgmine nädal sõnaotses mõttes hjullumaja. (Jah, J-ga, sest nii on põnevam). Amazing Race orgunnimine, lõpukontsert, lõpuõhtu, arvestus, MÄLUMÄNG (portuGAALIA (Angela leiutis) ootab ju ikkagi minejat) jne jne jne jne.

Nii palju teile minu imelikust elust. PS! Tegelikult on veel täspelt kaks miljonit asja veel, mida teie silmakesed nägema ega kõrvakesed kuulma pea.

Sheerin veidike omaloomingut ka, kui lubate.

"Kulutuli"

Ükskord,

kui sina ja mina

lõkke ääres istusime,

missest, et teised olid ka,

neid ma ei näinud,

olid vai sina ja mina

ja rada kus koos enne olime käinud

Ja alguses leek nii õrnalt põles,

meie kahe vahel,

kuni keegi tulle viskas õled,

ja lõkkest sai kulutule ahel,

sinu, minu ja meie armastuse vahel

"Sinu pilk"

Ma veidike kartsin su pilku,

tead küll,

enne kui su pisut kuivad huuled,

olid nii pehmelt,

minu omade peal viltu

"Isegi miks, ei tea mitte"

Ma seisan,

keset maailma peatumatut tormijooksu

ma olen teistega koos,

aga sees nii üksi.

nagu vana tamm,

keset pikarohu niitu,

ma nutaks, karjuks,

isegi miks,

ei tea mitte,

midagi puudu on,

midagi suurt ja ehtsat,

armastus ja keegi kes mind enda koõrvale ihkaks?

"Kui ma sind teadsin"

Kui ma sind teadsin,

päris hsäti veel,

olid sa hulljulge,

su silmis oli hundiulg ja verev iha,

ja su südamelööke oli keugeltki kuulda

Sa peaaegu hirmuski olid,

aga liiga õrn vist, et mõrvar olla

Kui ma sind teadsin,

päris hästi veel,

olid sa hulljulge,

su silmis oli lõputu karje ja sügav saladus,

ja su hingamsit oli kaugeltki kuulda

Sa peaaegu, et hirmuski oled,

aga nüüd liiga mõrvarlik vist, et õrn olla

"Ainus oled sa..."

Öö pimeduses,

kui ma üksi laman,

ja vaikuse vireluses,

kui ma tühjuses koban

Sa valgusena mu mõtteis oled,

ütle, mida teha saan ma,

kui oled ainus keda suudan armastada?

"Mullaalune liha"

Igast ööst saab päev,

ja õhtust hommik,

Surnuaiaks saavad sõjaväed,

kui kord neid tabanud on pommid

Igast naerust saab nutt,

ja karjest vaikus,

Kui kõige hea on tapnud rutt,

kui kiirustaja hääl aega nõudes kaikus

Igast elust saab surm,

ja armastusest viha,

Kui su süda on kurb,

sest su armastatust alles vaid mullaalune liha

Armastusega,OMG.

I keep dreaming, you'll be with me and you'll never go

Jälle olen omadega kohas kus ei oska alustada. Teen ma mida tahan, aga sõnad on kusagil varbaotses kinni. Ometi on kusagil hingesügavuses nii kibe kripeldus, mis sunnib kirjutama. Nii ma siis istungi siin, näpud klaviatuuril ja kirjutan, mida sülg suhu toob... Või noh, mingi jõud näppudesse toob.

Teate, täitsa tore on kui rasket rabelemist ja pingutamist keegi tuleb ja paar head sõna poetab. Sellistel hetkedel ei vahetaks väikseid kiidusõnu mitte millegi vastu. Aga kes teab mis tulevik toob. Võib-olla vallutame M.-ga kunagi kõige tuntuimad lavaluadki. Uskuda ja unistada võib ju kõigest.

Koolis sheeritakse tasuta mingeid raamatukolakaid. Vanu ja väeteid, aga jumal teab kui hinnalisi. Käisin siis A. soovitusel ka seal tuhnimas. Ja endale suureks üllatuseks lahkusin rammatuvirnalise laua juurest paks sinine raamat käes, pealkirjaga Juhan Smuuli teosed nr. 2 Poeemid. Mõned aastad tagasi poleks ma selle raamatu poole vaadanudki, nüüd aga, olen sellest sõltuvuses. Homme või millalgi kui minusugusel hullul jälle tuju peale tuleb, siis sheerin teiega ka ühte päris päris head luuletust. Praegu on Selgeltnägijate Tuleproov on siiski pingetpakkuvam kui arvutiekraan.

Armastusega, OMG.