I am made of music

Ma olen armunud muusikasse. Ma ihaldan luua. Mu kõrvus heliseb muusika, mu peas tiksub rütm ja mu südames valmivad sõnad. Kui poleks mu laule ei oleks mind. Ma olen sõltuvuses, nagu joodik viinast ja laps kommidest. Kui annad muusikale sõrme, võtab tema kogu keha. Ja kui sa kord juba muusikas sees oled, siis pole enam teed välja. Muusika on kunst. See on eneseväljendus. On inimesi, kellel on sellest ükspuha ja on inimesi, keda poleks olemas, kui poleks muusikat. See on minu jaoks midagi kirjeldamatut. Ma ei nuta enam peaaegu üldse. On 2 võimalust. Need tunded, mille olemasolu ma ei taha üldse, need ma panen karpi, viskan ahju ja põletan ära, kuni on alles ainult tuhk. Aga kui mul pole aega tegeleda nende tunnetega, mille olemasolu ma tahan, siis ma panen nad oma lauludesse ja mängin ning laulan need endast välja. Life is a melody, that needs to be acomplished.

Minu praegused lemmikud, top5:
1) Kelly Clarkson - "I do not hook up"
2) Katy Perry - "Thinking of you"
3) Jason Mraz - "I'm yours"
4) Beyonce - "Dreamgirls"
5) Traffic - "Kallis ära küsi"

Boulevard of hope and dream come true

Teate, ma olen õnnelik. Siiralt, lõhkemiseni õnnelik. Ei olegi otseselt mingit suurt põhjust, lihtsalt asjad on kuidagi hästi läinud viimasel ajal. Lõpuks ometi on käes aeg, mil minagi võin õnne maitsta. Ma ei tea, võib-olla on asi neis muutustes, mille mõnda aega tagasi oma elus teha otsustasin, võib-olla lihtsalt on see lihtsalt karma või saatus. Ma usun neisse, elu on mulle tõestanud juba paljusid kordi, et nad on olemas. Kas siis minu enda või kellegi teise elu läbi.

Ma olen ka rõõmus kõigi nende tulevaste ürituste pärast ja projektide pärast mis meil koolis käsil on. Näiteks PÖFF lühifilmide festival ja ajalehe tegemine, milles hoogsalt kaasa lööma hakkan. Mulle niiiiiiii tohutult meeldib tegeleda sääraste asjadega. Organiseerimise ja kirjutamisega, näitlemise ja esinemisega, need on mu kired. Nii, et ma olen äärmiselt põnevil kõige eesootava osasa.

Nüüd hakkan ma igas postituses mingile inimesele respecti jagama ja natuke pikemalt ka seletama miks. Tahan, et te teaksite, et ma ei tee seda kellelegi pugemise nimel. Need kes mind tunnevad, ned teavad, et ei, mulle seda vaja pole.

Selle kuu inimese valisin selle järgi, kui palju ta annab teistele, ise midagi bastu tahtmata. Ta on hooliv ja abivalmis. Teda huvitab, et meil läheks hästi. Ta tuleb ja naerab koos sinuga su naljade üle ja vaatab sulle oma sügavroheliste rõõmust pakatavate silmadega otsa ja süstib su sisse tohutul hulgal energiat, rõõmu, entusiasmi ja lootust. Ma ei tea kuidas teile, aga minule on ta eeskuju. Inimene kelle teod ja elu on eeskujulikud. Mitte perfektsed, alati mitte õiged, aga lahendused ja üldpilt on miski nii ilus ja hea. Ta tuleb ja teeb ühe lausega mu tuju heaks. Ta ütleb, et ta usub minusse ja kui Tema juba nii ütleb, siis see juba on midagi. Ta väärtustab inimesi. Tema jaoks on iags inimeses midagi erilist ja keegi pole lootusetu. Ma vaatan teda ja näen temas ennast. Aitäh, et te kord naerusuise ja säravsilmsena minu ellu kõndisite, õpetja Anu Vau.

Class full of insane, cute diamonds.

Lapsepõlv unustusse on vajunud...

Kui ma olin hästi pisikene, siis ma arvasin, et kui silmad kinni panen ja kedagi ei näe, siis mind ka keegi ei näe. Ja ma arvasin, et kui lennukiga lennata näeb Jumalat ja saab pilvi katsuda. Ma arvasin, et maailm ongi nii väike, kui see linnake, mille porilompides ja kivikuhjadel olin harjunud mängima. Ma uskusin siiralt kõiki inimesi, ma ei teadnud, et maailmas on nii palju kurjust, valesid, õelust, kadedust, paratamatust. Aga ka suuremat õnne, naeru, rõõmu, südamerahu, kui üks uus mänguasi mulle kunagi anda suutis. Ma elasin maailmas, kus kõik kandsid roosasid prille ja üleloomulik oli olemas.





Vaikides seadsin ma sammud selle ukseläve poole. Hingemattev rõõm ja õnn, aga ka südantlõhestav mahajätmise valu. Lapsepõlv on läinud, liivakastirõõmud ja porilombisuplused, need on vaid tükkideks lõigatud mälestused. Ilusad mälestused paremast maailmast. Nüüd olen ma kohal, elumere lained tõuesvad ikka kõrgemale ja kõrgemale. Nagu tsunaami, laskumas üle mu aju. Teadmised, kogemused, kõrvetadasaamised, naer ja rõõm, õnn ja rahulolu.


Mu silmavesi on mulle toiduks ööd ja päevad. Kuni ükski pisar enam ei voola. Ma olen õnnelik, need on õnnepisarad. Ma olen õnnelik, selle õhu üle, mis mul hingata on. Nende inimeste eest, kes minu lähedal on. Selle eest, et mulle on antud elu. Vaikuse hääle kaja ja Kuu kuma, need on puhkus mu hingele.


Oli kord üks must kass, kelle pihta loobiti kive tema välimuse pärast. Ta kartis mind, aga ma võtsin ta sülle, paitasin teda ja puhastasin tema haavu. Valu ja raev ja haletsus täitsid mu südame. Pisarad purskusid mu silmadest ja ma nägin, kuidas too kass samuti sisimas nuttis. Ma paitasin teda ja hoidsin teda veel viivuks ja lasin tal minna, sisse minu vanaema uksest, kus ükski õel hing talle enam haiget ei teinud. Ma olin õnnelik, lihtsalt selle naratusetaolise, nurruseguse pilgu eest, mis kass mulle andis. Ta oli õnnelik ja mina olin õnnelik, et sain ta õnnelikuks teha.

In memory of childhood. When the skys were blue and clouds were pink.

You blew me away

Kahtlane on olla. Viimase kahe päevaga on nii tohutult palju juhtunud. Liiga palju minu väikese aju jaoks. Reede oli päev, mida jään mäletama kauaks. Juhtus palju 'esimesi' asju. Kas siis üldse elus või selle aasta kohta. Aga nendest las ajalugu parem vaikib.

Teate kui lihtne on skundite vältel valesid otsuseid tehes asju ära rikkuda. Teed midagi, mõtled, et ei juhtu midagi, aga pärast kahetsed silmad pisarais.

Ma ei taha mõelda temast, ega sellest. See tundub mulle tagantjärgi nii vastikuna. Nagu eelmiselgi korral.

Ma olen tundetu, isekas, mõtlematu, kiirustav ja lihtsalt nõme tüüp. Ma vihkan, et ma ei mõtle enne kui teen.

Kurat võtaks, leiutage keegi ajamasin, palun.

Tahaks lihtsalt kusagile ära, natukeseks ajaks. Seda kõike seedima. Minu väike aju seda enam ei kannata.

Xoxo, MG.

Taevas parastab kuu,
küsib, kas kõik on korras
Vaatab mu süüdlast suud
Ma vastan: jajah, nagu Norras

Sa valetad,
Jah, ma valetan.
Kõik ei ole ju korras.
Ei, mitte miski ei ole korras.

Tule, tule mu järgi,
Ma viin su igavesse unne

vaata mu hõbevalget värvi
ja siis kaob kõik süütunne.

Rändava valguse lävel,
kõik haihtub

Tuleb surm ja võtab su valu.
Viimne silmapilk ja läinud sa oled.

Naerev lihvimata teemantite klass

Kord kakavad lehm, kana, karu ja kits Niinsaares rohelisi karvu. Vahest on Iffu jaoks mõni pohlakas liiga hapu ja kärblane liiga tüütu. Teiekord on Iffu endaarvates nii hea, et oleks angu filmist võetud. aga vahest on meie töö läbi nii: "Täna WC ei töötab" või siis "Täna WC hästi töötab". Kui elu väga pingeliseks ära kisub siis mõni kukub nuuskama nagu mammut, teised aga lähevad Lembu juurde ja laulavad "Kui sa tahad rõõmsalt möllata, ainus pääsetee on Lembu-Tembumaa!". Vahest aga mõnel vunts puuksudes vohab ja nii mõndestki Sergeist saab Sandra Dee. Kui aga mitte hoolas olla, bõi Maxim ka rasedaks jääda ja Ants teiste tissidele toetada. Mis teha kui Marisel parm kaela peale maasika hammustab ja Maarika isendaga räägib: "Bolla...Mis ma jälle tegin?".

Vahest segame tundi ja teeme enne kui mõtleme. Me ei ole miljonärid ja meil ei ole Maidla mõisaga võrreldavaid kodusid. Meie isad ei ole linnapead ja Meie emad ei ole koolidirektorid. Aga Me ei ole rumalad. Me annam endast alati parima. Me teeme ja organiseerime ja oleme õnnelikud. Me oleme ausad ja õiglased. Me hoolime teineteisest. Ma kuulame ja aitame. Me oleme inimesed, head inimesed. Me oleme lihvimata teemantid...

Uuesti sündinud

Mingi uus järjejutt või midagi selle sarnast. Mõte on iseenesest hea, aga seda, kas mul ka tevõimet jagub, eks seda siis näha saab. Enjoy!

"Uuesti sündinud"

I osa

"Algus"

Pikk tee. Ma jooksin, nii kiiresti kui jalad võtsid, aga tundus, et ma seisan paigal. Ma jooksin ja jooksin, jooksin ennast hulluks, aga ma lihtsalt ei liikunud edasi. Ta oli mul kannul, peagi sai ta mind kätte. "Ära tee, ära tee mulle haiget! Palun! Ükskõik mida sa tahad, raha? Ma annan sulle! Ainult ära tee mulle haiget!" Ma anusin teda, aga ta ainult naeris mu üle. Ta sidus mu käed ja jalad kinni ja vedas mind mööda kivist, teravat maanteed oma tumesinise kulunud bussini. Mu riided rebenesid alt ja kohe ka mu nahk. See oli põrguvalu. Ma kartsin ja karjusin: "Lase mul minna, ma annan sulle kõik! Mul on valus! Lase mind lahti!" Jälle ta ainult naeris ja käskis mul vait olla ja pani teibi mu suule. Mu hirm kasvas üle igasuguste piiride. Ta viskas mind oma autosse. Minu ja tema vahel oli vahesein. See buss oli räpane, haises millegi järele, mida ma oma hirmus ei suutnud tuvastada. Ühes tumedas nurgas oli avatud kohver igasuguste võimalike terariistatega. Nad olid verised. Ma teadsin, et nüüd ei ole mul enam pääseteed. Ma olin surnud, sisimas. Auto loksus kaua aega mööda halba teed. Lõpuks see peatus ja ma kuulsin kuidas ta süüte välja võttis, autoukse avas ja minu poole sammuma hakkas. Ma lugesin igat tema sammu, neid oli 4. Ta avas kriginaga uksed kusagil väga eredas kohas. Ta võttis mind oma õlale ja rääkis midagi. Me kõndisime otse eredasse valgusesse. Aina lähemale millelgi pimestaval. Lähemale, lähemale...

Ma tõusin kiljates istukile. Kaetud jääkülma higiga. Taevas oli jälle külmalt parastav täiskuu. Ma nägin juba 20-at aastat järjest igal täiskuuööl ühte ja sama unenägu. Ma vihkasin seda aega kuust. Ma oleksin tahtnud siis mitte eksisteerida. Need unenäöd olid nii tõesed. Ma võiksin vanduda, et olin päriselt seal.

Kell oli 2.36 öösel. Mul polnud järjekordselt und ja ma tõusin üles. Ma panin tule põlema ja vaatasin toas ringi. Kastid vedelesid veel toa vasakus aknapoolses nurgas. Ma polnud jõudnud, kuid suuremas osas viitsinud neid veel lahti pakkida. Siin toas oli ainult voodi. Ülejäänud mööbel pidi täna päeval jõudma.

Läksin kööki. Võtsin klaasi, ainukese mis mul oli ja valasin sellesse õunamahla. Oleksin eelistanud vett, aga kraanist tuli ainult mingit roostesegust jama, mida ma tõesti juua ei tahtnud. Võtsin ka käekotist ühe unerohutableti, mida mul viimasel ajal pea iga öö vaja läks. Neelasin selle suurte raskustega ja jõin kogu mahla ära. Läksin siis tuppa tagasi, kustutasin tule ja läksin voodisse. Peas kumisesid igasugused mõtted. Sellest unenäöst, mahajäätud elust ja kõigest muust millest võimalik. Ma olin alati üritanud mõelda eimillelegi, aga see ei õnnestunud mul kunagi. Ma lihtsalt ei osanud. Nii ma mõtisklesin seal oma närvilisi, paanilisi, imelikke mõtteid umbes pool tunnikest ja vajusin siis unne.

Mu nimi on Eloisé. Ma olen 20-ne aastane, 2 kuune ja 5 päevane. Ma olen sündinud Prantsusmaal, Pariisi äärelinnas. Mu lapsepõlv oli tavaline. Kogu mu elu oli tavaline. Mul lõpetasin kooli väga heade hinnetega ja sain stipendiumi ning otsustasin minna Londonisse õppima. Hiljuti kolisingi ma Londonisse, seepärast ka need kastid ja asjade vähesus. Ma tahtsin välja oma tavalisest elust ja kogeda midagi paremat, huvitavamat. Nüüd ma siis olengi siin, oma unistuste linnas Londonis, juba teist kuud, käin koolis, nagu eelnevatel aastatelgi, käin tööl, nagu eelnevatel aastatelgi, elan tavalist elu, nagu eelnevatel aastatelgi. Nii palju siis minust tänaseks.

Xoxo, Eloisé.

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Loodan , et meeldis. Made by OMG creations.

Iga vana lõpp on millegi uue algus.

Ma olen õnnelik. Ma armastan uusi asju, uusi tundeid, uusi elujuhtumeid...Uusi algusi. Jah, ja nüüd ongi kool peal. Õnneks on meil see aasta üsna normaalne tunniplaan ja ka muusikakooli tunniplaan on lõpuklassi kohta ja üldeüldse üllatavalt hea. Kõik on praegu lihtsalt niiiiiiiiiii hea.

Aga kõige õnnelikumaks teeb mind see, mida üks inimene mulle ühel õhtul ütles. See polnud küll midagi uut ja ma teadsin seda ise juba ammusest ajast. Aga kuulda teda seda otse välja ütlemas... Mm deemit, me loves it. Ma tean, et keegi kannatab sellepärast, aga tal on aeg edasi liikuda. Tema aeg on läbi. Ta ise lasi selle käest. Ja ikka on ta nii naiivne, et uskuda eimillesegi. juhtub...

So the lion fell in love with the lamb