Teate, ma olen õnnelik. Siiralt, lõhkemiseni õnnelik. Ei olegi otseselt mingit suurt põhjust, lihtsalt asjad on kuidagi hästi läinud viimasel ajal. Lõpuks ometi on käes aeg, mil minagi võin õnne maitsta. Ma ei tea, võib-olla on asi neis muutustes, mille mõnda aega tagasi oma elus teha otsustasin, võib-olla lihtsalt on see lihtsalt karma või saatus. Ma usun neisse, elu on mulle tõestanud juba paljusid kordi, et nad on olemas. Kas siis minu enda või kellegi teise elu läbi.
Ma olen ka rõõmus kõigi nende tulevaste ürituste pärast ja projektide pärast mis meil koolis käsil on. Näiteks PÖFF lühifilmide festival ja ajalehe tegemine, milles hoogsalt kaasa lööma hakkan. Mulle niiiiiiii tohutult meeldib tegeleda sääraste asjadega. Organiseerimise ja kirjutamisega, näitlemise ja esinemisega, need on mu kired. Nii, et ma olen äärmiselt põnevil kõige eesootava osasa.
Nüüd hakkan ma igas postituses mingile inimesele respecti jagama ja natuke pikemalt ka seletama miks. Tahan, et te teaksite, et ma ei tee seda kellelegi pugemise nimel. Need kes mind tunnevad, ned teavad, et ei, mulle seda vaja pole.
Selle kuu inimese valisin selle järgi, kui palju ta annab teistele, ise midagi bastu tahtmata. Ta on hooliv ja abivalmis. Teda huvitab, et meil läheks hästi. Ta tuleb ja naerab koos sinuga su naljade üle ja vaatab sulle oma sügavroheliste rõõmust pakatavate silmadega otsa ja süstib su sisse tohutul hulgal energiat, rõõmu, entusiasmi ja lootust. Ma ei tea kuidas teile, aga minule on ta eeskuju. Inimene kelle teod ja elu on eeskujulikud. Mitte perfektsed, alati mitte õiged, aga lahendused ja üldpilt on miski nii ilus ja hea. Ta tuleb ja teeb ühe lausega mu tuju heaks. Ta ütleb, et ta usub minusse ja kui Tema juba nii ütleb, siis see juba on midagi. Ta väärtustab inimesi. Tema jaoks on iags inimeses midagi erilist ja keegi pole lootusetu. Ma vaatan teda ja näen temas ennast. Aitäh, et te kord naerusuise ja säravsilmsena minu ellu kõndisite, õpetja Anu Vau.
Class full of insane, cute diamonds.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar