Lapsepõlv unustusse on vajunud...

Kui ma olin hästi pisikene, siis ma arvasin, et kui silmad kinni panen ja kedagi ei näe, siis mind ka keegi ei näe. Ja ma arvasin, et kui lennukiga lennata näeb Jumalat ja saab pilvi katsuda. Ma arvasin, et maailm ongi nii väike, kui see linnake, mille porilompides ja kivikuhjadel olin harjunud mängima. Ma uskusin siiralt kõiki inimesi, ma ei teadnud, et maailmas on nii palju kurjust, valesid, õelust, kadedust, paratamatust. Aga ka suuremat õnne, naeru, rõõmu, südamerahu, kui üks uus mänguasi mulle kunagi anda suutis. Ma elasin maailmas, kus kõik kandsid roosasid prille ja üleloomulik oli olemas.





Vaikides seadsin ma sammud selle ukseläve poole. Hingemattev rõõm ja õnn, aga ka südantlõhestav mahajätmise valu. Lapsepõlv on läinud, liivakastirõõmud ja porilombisuplused, need on vaid tükkideks lõigatud mälestused. Ilusad mälestused paremast maailmast. Nüüd olen ma kohal, elumere lained tõuesvad ikka kõrgemale ja kõrgemale. Nagu tsunaami, laskumas üle mu aju. Teadmised, kogemused, kõrvetadasaamised, naer ja rõõm, õnn ja rahulolu.


Mu silmavesi on mulle toiduks ööd ja päevad. Kuni ükski pisar enam ei voola. Ma olen õnnelik, need on õnnepisarad. Ma olen õnnelik, selle õhu üle, mis mul hingata on. Nende inimeste eest, kes minu lähedal on. Selle eest, et mulle on antud elu. Vaikuse hääle kaja ja Kuu kuma, need on puhkus mu hingele.


Oli kord üks must kass, kelle pihta loobiti kive tema välimuse pärast. Ta kartis mind, aga ma võtsin ta sülle, paitasin teda ja puhastasin tema haavu. Valu ja raev ja haletsus täitsid mu südame. Pisarad purskusid mu silmadest ja ma nägin, kuidas too kass samuti sisimas nuttis. Ma paitasin teda ja hoidsin teda veel viivuks ja lasin tal minna, sisse minu vanaema uksest, kus ükski õel hing talle enam haiget ei teinud. Ma olin õnnelik, lihtsalt selle naratusetaolise, nurruseguse pilgu eest, mis kass mulle andis. Ta oli õnnelik ja mina olin õnnelik, et sain ta õnnelikuks teha.

In memory of childhood. When the skys were blue and clouds were pink.