"Uuesti sündinud"
I osa
"Algus"
Pikk tee. Ma jooksin, nii kiiresti kui jalad võtsid, aga tundus, et ma seisan paigal. Ma jooksin ja jooksin, jooksin ennast hulluks, aga ma lihtsalt ei liikunud edasi. Ta oli mul kannul, peagi sai ta mind kätte. "Ära tee, ära tee mulle haiget! Palun! Ükskõik mida sa tahad, raha? Ma annan sulle! Ainult ära tee mulle haiget!" Ma anusin teda, aga ta ainult naeris mu üle. Ta sidus mu käed ja jalad kinni ja vedas mind mööda kivist, teravat maanteed oma tumesinise kulunud bussini. Mu riided rebenesid alt ja kohe ka mu nahk. See oli põrguvalu. Ma kartsin ja karjusin: "Lase mul minna, ma annan sulle kõik! Mul on valus! Lase mind lahti!" Jälle ta ainult naeris ja käskis mul vait olla ja pani teibi mu suule. Mu hirm kasvas üle igasuguste piiride. Ta viskas mind oma autosse. Minu ja tema vahel oli vahesein. See buss oli räpane, haises millegi järele, mida ma oma hirmus ei suutnud tuvastada. Ühes tumedas nurgas oli avatud kohver igasuguste võimalike terariistatega. Nad olid verised. Ma teadsin, et nüüd ei ole mul enam pääseteed. Ma olin surnud, sisimas. Auto loksus kaua aega mööda halba teed. Lõpuks see peatus ja ma kuulsin kuidas ta süüte välja võttis, autoukse avas ja minu poole sammuma hakkas. Ma lugesin igat tema sammu, neid oli 4. Ta avas kriginaga uksed kusagil väga eredas kohas. Ta võttis mind oma õlale ja rääkis midagi. Me kõndisime otse eredasse valgusesse. Aina lähemale millelgi pimestaval. Lähemale, lähemale...
Ma tõusin kiljates istukile. Kaetud jääkülma higiga. Taevas oli jälle külmalt parastav täiskuu. Ma nägin juba 20-at aastat järjest igal täiskuuööl ühte ja sama unenägu. Ma vihkasin seda aega kuust. Ma oleksin tahtnud siis mitte eksisteerida. Need unenäöd olid nii tõesed. Ma võiksin vanduda, et olin päriselt seal.
Kell oli 2.36 öösel. Mul polnud järjekordselt und ja ma tõusin üles. Ma panin tule põlema ja vaatasin toas ringi. Kastid vedelesid veel toa vasakus aknapoolses nurgas. Ma polnud jõudnud, kuid suuremas osas viitsinud neid veel lahti pakkida. Siin toas oli ainult voodi. Ülejäänud mööbel pidi täna päeval jõudma.
Läksin kööki. Võtsin klaasi, ainukese mis mul oli ja valasin sellesse õunamahla. Oleksin eelistanud vett, aga kraanist tuli ainult mingit roostesegust jama, mida ma tõesti juua ei tahtnud. Võtsin ka käekotist ühe unerohutableti, mida mul viimasel ajal pea iga öö vaja läks. Neelasin selle suurte raskustega ja jõin kogu mahla ära. Läksin siis tuppa tagasi, kustutasin tule ja läksin voodisse. Peas kumisesid igasugused mõtted. Sellest unenäöst, mahajäätud elust ja kõigest muust millest võimalik. Ma olin alati üritanud mõelda eimillelegi, aga see ei õnnestunud mul kunagi. Ma lihtsalt ei osanud. Nii ma mõtisklesin seal oma närvilisi, paanilisi, imelikke mõtteid umbes pool tunnikest ja vajusin siis unne.
Mu nimi on Eloisé. Ma olen 20-ne aastane, 2 kuune ja 5 päevane. Ma olen sündinud Prantsusmaal, Pariisi äärelinnas. Mu lapsepõlv oli tavaline. Kogu mu elu oli tavaline. Mul lõpetasin kooli väga heade hinnetega ja sain stipendiumi ning otsustasin minna Londonisse õppima. Hiljuti kolisingi ma Londonisse, seepärast ka need kastid ja asjade vähesus. Ma tahtsin välja oma tavalisest elust ja kogeda midagi paremat, huvitavamat. Nüüd ma siis olengi siin, oma unistuste linnas Londonis, juba teist kuud, käin koolis, nagu eelnevatel aastatelgi, käin tööl, nagu eelnevatel aastatelgi, elan tavalist elu, nagu eelnevatel aastatelgi. Nii palju siis minust tänaseks.
Xoxo, Eloisé.
-------------------------------------------------------------------------------------------------
Loodan , et meeldis. Made by OMG creations.
2 kommentaari:
SUL ON ANNET!
Edasi ja ruttu! :*
Aitäh Ksennuu :*
Postita kommentaar