sinust nüriks püütud inimõng
videvikuvärvi igavikulised silmad,
kristalseks klaasistunud pilk elussurnud silmas
Vaikiv sõnadeta sümfoonia,
verev suudlus kaelal, kus enne lebas muhk lümfoomina
Lakkamatu, kuumalt põlev ere leek,
mis armutult põleb minu enda keha sees.
Sest kõigel millel ilus algus,
kord ka surmava lõpu valgus.
Ja kõik, mis kaugelt kullana näib,
lähedal olles roostetav plekitükk vaid
---
Taevas, millelt võtsid kõik värvid
Su sees armutu armastus, mida mulle sisse valasid
Vaatan tõtt Sul ja tean, jäägitult sees, nagu hälvik
ja armastusepisar, mille mul kinkisid, kuid nutma ajasid
Väljaspool sind põhjatu vaikiv tühjus
Seespool Sind aga rohkem kui eales öelda oskaks ma,
ja see ongi minu armastuse suurim põhjus,
See sinu salapära, mõttevara, Sina lihtsalt Sinana
---
Tühjalt tühjusele tõtt vaatan,
ja peelgelpidis iseenda pilku kardan,
ma tahan, et keegi mu mõttepeenart rohiks,
sest keelatut teen, mida ei tohiks
Ja tean, et mida Sa ka ei ütleks, ei teeks,
eitadeski Meie poolt tallutud rada jääb peateeks
Sest isegi kui ütled, et midagi me vahel enam pole,
siis ilmselgelt südamepõhjas veel rohkemgi armunud oled.
Autoriks - Mina Ise
Tasa, ole tasa, sest siis Sa kuuled kuidas ma südames karjun su poole, et jäägitult armastan Sind
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar