Istun, mõtlen ja kuulan aegumatuid lemmiklaule. Vanasti sellest piisas, et end hästi tunda ning omaenda segasesse mõttemaailma sukelduda ja tükiks ajaks pidama jääda. Nüüd aga olen ma nagu täitmatu auk. Miski pole piisavalt hea, piisavalt põnev ega piisavalt suur väljakutse. Mida rohkem ma kogen, arenen, vananen, seda rohkem kasvab mu kustumatu janu kõige uue ja huvitava suhtes. Ma tahan pidevaid muutusi, ma vajan neid. Ilma ma tüdinen ja jätan uduse silmapiiri taha. Ma tunnen, et olen muutunud. Osalt paremuse, osalt helvemuse poole. Mul pole püsivust ega oskust alustatu lõpule viia. Minu jaoks on kõiges midagi puudu, kõigel midagi viga. Võib-olla see on perfektsionismijanu. Võib-olla ma olengi ebaperfektselt perfektne perfektsionist. Ise samal ajal teades paremini kui midagi muud, et kui maailmas midagi ei eksisteeri, siis just perfektsionismi. Nagu ei ole olemas olevikku, on vaid mineviku mälestused ja tuleviku unistused. Nii ei ole ka perfektsionismi selles patuses, ambitsioonikas, ihalikus inimmaailmas. Ja nii ma siis istun, mõtlen ja kuulan aegumatuid lemmiklaule, ise oma segases mõttemailmas uusi muutusi väljamõtlemas.

Armastusega, Getter.