Seda laulu kuulates ma sulan. Üheks suureks sokolaadiloiguks omaenda mälestustevitriinil. Aga see šokolaad pole magus, vaid mõrkjassoolane. Segunenud verest, pisaratest, higist, armastusest, valust, vihast, mälestustest, heast, parimast. See on põhajtu sügavus. Täis kõike, kõike mida võimalik. Ja silmi sulgedes ma tunnen, et olen seal. Tunnen suurte šokolaadiküpsiste ja ahjus küpseva liha lõhna. Tunnen linade vahelist värskust ja elektrikapi surinat. Tunnen lapse naeru ja õe juttu. Tunnen tolmuseid teid ja majadevahelist parki. Tunnen koridoride lõhna ja suurepärasust. Tunnen iga viimast kui sekundit, nagu oleksid need just lõppenud. Tunnen ja olen õnnelik, täpselt nagu siis. Aga mu silmad valguvad täis tulikuumi põlevaid pisarad. Nagu keegi pistoda vajutaks hinge või kuumusest hõõguva söe pihtide vahel paneks. Kuid veel lausam on, et te ei saa seda kunagi mõistma. Ma tean ja ma ei palugi teilt seda. Teie jaoks kaugus on Sonda, Tallinn vahel ehk Helsinki. Minu jaoks kaugus on maailm. Kaugus ongi kaugus. Ning seepärast ei oota ma teilt midagi. Istun, nutan omaette ja olen siis jälle uus, täis vana valu. Kuid ükskord saan ma mida ihaldan, mida vajan tõeliseks õnneks.
Armastusega, Getter.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar