See oli nagu uhkeim, kalleim, maitsvaim vein minu ees kristallpokaalis. Ma sain seda vaadata, selle lõhna nuusutada ja selle eksistentsi tajuda. Aga enne kui ma sain seda rüübata.. Rebiti see mu nina alt ja visati maha tumepunaseks loiguks ja tuhandeks teravaks killuks. Siis pühiti see ära, naeratati ja mindi edasi. Ma vaatasin enda ümber seda naeruga täidetud tühjust, purustatud perfektsust, igavikulise rõõmu hääbumist ning tulikuum pisar voolas alla mööda mu palet. Nii nagu sellel oli aegumatuse, otsasaamatuse, igavikulisuse lõhn, oli sellel ka tühjuse, otsatu kurbuse ja lõikava valu hais. Kuidas ometi saaksin ma olla õnnelik, kui ma tean, et mitte kunagi enam ei jää me kahel korral Budapesti lennust ilma. Mitte kunagi enam ei passi me Helsinki lennujaamas 7 tundi. Mitte kunagi enam ei sõida me 4 tundi taksoga Sofiast Slivenisse. Mitte kunagi ei maga me enam Toma hotelli hiiglaslikus voodis. Mitte kunagi enam ei pea me pupsikute prazdnikut õudusjuttude, putuka ja ootamatu elektrikatkestusega. Mitte kunagi enam ei istu me enam hotelli restoranis poole ööni ega tantsi nagu pöörased. Mitte kunagi ei näe me hullu lauljat ega tema maestrot. Mitte kunagi enam ei lähe me EuroLandi ega peatänava ilupooldi. Mitte kunagi enam ei jäeta õp. Pilvi kohvrit Münchenisse, sest see lihtsalt oli üks kahest kohvrist, mis liigse raskuse pärast lennuksit välja visati. Aga mis kõige mälestusrohkem, valusam ja südantlõikavam, mitte kunagi ei näe me enam neid imekspamdavaid, aukartust tekitavaid ja inspireerivad mägesid ega mägi teed. Mitte kunagi ei tunne ma, et tahaksin surra sellesse ilusse Veliko Tarnovos, mis mu ähvardas mu silmi peast tirida. Mitte kunagi enam ei lähe me sellesse rohelisse, jääkambri külmusega kooli, mille lapsed meid kui staare kohtlevad, tehes kahe tunniseid pressikonverentse meenutavaid sessioone. Ja mitte iialgi enam ei näe me Tuukanit, kes laulis paremini kui need Eesti superstaarihakatised, kes oskas inglise keeles ainult "My name is Tuukan", kuid sellest hoolimata suhtelmises alla ei andnud. Aga kõigest eelenevast veel miljoneid kordi südantlõhestavam, hävitavam on see, et me ealeski enam ei näe Mateušši ja Gošhjat, kellega igal õhtul naeru sisse lämbusime, rääksime kõikidest maailma asjadest, tantsisime jalad villi, jagasime õnne.. Võtsime viimasest kõigest. Ja olles seal lootsin ma igal hetkel, et aeg jääb seisma, et see ei liigu, et me ei pea lahkuma, et kõik jääks nii nagu ta oli. Aga see sai otsa. Nii nagu lõpul on algus ja algusel on lõpp. Jah, ma olin õnnelik, jäägitult, otsast otsani. Jah, ma olin rõõmus, jäägitult, otsast otsani. Ma olin täis iga võimalikku emotsiooni. Sest see mis oli, oli imelisem, kui ma ealeski loota oleks osanud. Sellepärast tean ma nüüd, et pole olemas õnne ega rõõmu, mis kestaks. Sest kõigel millel on algus, on ka lõpp. Ma vaatan seda kui õnnekaleidoskoopi, iga sekund täis unustamatuid seiklusi ja rahulolu. Ma vaatan silme ees mälestusfilmi, sest ma salvestasin kõik, et see ealeski ei ununeks. Ja ma vannun, et ma iialgi seda ei unusta. Sest see oli liiga hea, liiga õnnelik, liiga valus ja liiga kurb, et seda unustada.
Armastusega, Getter.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar