Bittersweet

Ma seisan, keset seda lärmi ja hullumeelsust. Ma panen silmad kinni ja kuulan Angelat ülikiiresti ja ebatäpsel viisil Nõia elu laulmas. Ma kuulen Lullat laulmas täiesti ajuvaba, aga nii südamelähedast laulu. Ma kuulen Magnust kritiseerimas täiesti mõttetute asjade üle. Ma kuulen Maarikat täiesti pesuehtsat Bollat panemas. Ma kuulen Agrist arutlemas kahtlaselt imelike teemade üle. Ma kuulen inimesi enda ümber rääkimas. Ma kuulen inimesi enda ümber naermas. Ma kuulen inimesi enda ümber hingamas. Ma kuulen inimeste südamelööke, sest nad löövad kõik ühes taktis. Ja siis ma teen silmad lahti. Ma näen, kuidas Anton kõrvast kinni hoiab ning oma ette midagi jahub. Ma näen, kuidas Lulla uut "raamatut" kirjutab. Ma näen, kuidas Murukas jälle oma teemat amfiibmehest, aia eest hoolitsemisest või koorikloomadest räägib. Ma näen, kuidas Ivar on poole kehaga teise korruse aknast väljas, et meeter korda meeter jääpurikat alla lükata... Ja ma näen Angelat ning Tarmot end prisarateni naermas ning iseennast koos nendega. Ma vaatan enda ümber ja ma mõistan.. See ongi puhas õnn, rahulolu, rõõm. Ja ma hingan sisse, seda läheduse lõhna, kopsud sügavalt täis, sest ma tean... Et kord on meil kõigil oma elurada. Et möödub aeg ja see saab otsa. Nagu saab otsa ka kõik muu. Saan otsa ka mina ja teised minu ümber. Sellepärast ma võtan viimast, sellest teiste jaoks vähesest, võib-olla mittemillestki, kuid minu jaoks kogu minu maailmast, minu kõigest, viimast. Ning ma tean, et isegi kui väliselt on kõik otsas, on see kõik mul elusalt ja värskelt täiesti olemas, mälestustes, nagu oleks see olnud eile..