Kas te olete kunagi tundnud, et kõik on täiesti vale, täiesti nii mitte minulik, täiesti ebamaine ja ebameeldiv ja ebamugav? Selline, tunne, et sa lihtsalt ei sobi või ei tahagi sobida sinna, kuhu sa.. peaksid kuuluma? Mina ei tea, minul igatahes on. Ma tean paljusid, kes tunnevad samamoodi, kuid nad ei tea kuhu nad selle asemel kuuluma peaksid. Aga mina tean, ma tean ja ma tahan, tõesti südamest soovin, rohkem kui ma midagi enamat siin elus kunagi tahtnud olen ja vaevalt ka tahtma hakkan, ma tean kuhu ma kuulun... Tõesti tean, ent kõik, absoluutselt iga detail viitab millelgi muule ja lükkab mind aina kaugemale unistusest, mis alles hetk tagasi tundus täiesti reallne, õhkõrn võimalus, ent siiski reaalsus. Aga teate mis.. ? Ma olen lootusetu kahe jalaga mitte-maapealne, ma olen realist ainult siis kui see mulle kasu toob. Ma olen unistaja, igavene unistaja. Võib-olla saab see kunagi minu nõrkuseks, võib-olla minu tugevuseks. Aga siiani olen ma näinud, et realistide, konserveeritud, kinnise ning way too sihikindla mõttemaailmaga inimeste elu on nii tühi, tühi mahlastest ning vapustavatest detailidest, millest minu elu tegelikult koosnebki.
Ma ei tea selle maailma asjadest veel pooltki, mida ma oma surmatunniks teada tahan, aga ühte ma tean... Ma ei anna mitte kunagi alla oma unistusi. Ma ei jäta neid, mitte lihtsalt sellepärast, et nad on peaaegu täiesti ebareaalsed, mitte ainult sellepärast, et ned arvatavasti kunagi tõeks ei saa ega ka mitte sellepärast, et need ainult minust ei sõltu. Ma lihtsalt ei anna alla, sest muidu on kõik minu jaoks väärtusetu. Ning need kes ei suuda uskuda isegi iseendasse, ärgu oodaku usku ka kelleltki teistelt, sest sinu enda päralt on maailm, armastus ja inimesed igavesti, amen. ;D
...Sugar, spice and everything nice.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar