Üksainus kord

Nagu igavik kestab vaid silmapilgu.Nnagu kastepiisk sureb hommikuvalguses, päikesepaituses. Nagu vaikus mis rebib tükkideks mu iga viimase kui mõttekillu. Nagu rõõm, mis tekib ainult selleks, et jälle hääbuda. Kuidas saab olla jäägitult õnnelik ja südamepõhjani õnnetu ühekorraga? Kõik on nii imeline, nii hea, aga ma kardan, rohkem kui pimedust, rohkem kui lõputut vaikust ja isegi rohkem kui surma... Ma kardan, et kõik see hea saab otsa.. Ma tean, et tegelikult saabki, aga lihtsam on silmad sulgeda ja mõelda, et ma elan igavikus, mis lõooeb siis kui lõppeb kõik.

Kui kõneleda üksainus kord,

on vastutus ni isuur,

et ükski sõna ei näi väärt,

et öelda.

Kui elada üksainus kord,

on võimalus nii suur,

et tardud

ning tummalt lased mööda.

D. Kareva