D. Karev
Su igasugusust igatsen rohkem kui
midagi muud.
Olen teadnud Su kuristikke.
Olen kummardund üle silla
ja vaadanud vette.
Sääl, põhjatuses,
ei ole põhjustki mitte.
Ja kui jäänud on viimne sõõm sinu ligiolu karikast, siis ma võtan seda kui viimast korda. Rüüpan, maitsen ja pisarais neelan. Ja kui jäänud on viimne vihmapiisk sinu sõnadest, siis ma kuulan seda kui viimast korda. Mõtlen, kuulan ja sügavustesse salvestan. Ja kui jäänud on viimne pistoda sinust endast, siis ma võtan seda kui viimast korda. Haaran, surun oma südamesse ja vajun surmarüppesse, sest koos sinuga suri igavik, lõputa muinasjutt, põhjatud sügavused.
Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm
käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.
iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!
D. Kareva
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar