Ei, ära ütle, ära ütle mitte midagi,

oskan sinu naha alla pugeda,

sinu silmi vaadates peale enese ei näe kedagi,

ilma sõnu lausumata suudan sind lugeda

Ei, ära ütle, ära ütle mitte midagi,

ainult sinu peelgelpilti näen peeglis enese ees,

et tegelikult ei huvita kedagi,

peale minu, mis toimub sinu südame sees

Ei, ära ütle, ära ütle mitte midagi,

sest kõik ütlesid mis vaja,

ja ära karda et teist kedagi,

peale sinu minu südames iialgi kajab

-mina ise-

We're meant to be together, I'll be there and you'll be near, and that's the deal my dear

Shakira - Whenever, whereever

I'm on my own from now on

Kõik ja mitte midagi? Pidasin seda alati kirjanduslikuks saastaks millest koguaeg räägitakse, mida ma isegi rääkinud olen, kuid mida reaalsuses ei eksisteeri. Aga ma eksisin, rängalt. See on olemas ja rämedamal kujul, kui ealeski kujutleda oskasin. Ühel poolel teed on sul kõik millest unistanud oled, teisel pool mitte midagi. Kuid see kord pole tee sinu valida. Ja sa istud, oodates homset. Ühest küljest peaaegu, et ootusärevusse surres, teisest küljest aega peatada soovides... Sest homne võib tuua nii õntsuse kui hukatuse. Mida sa teed? Kas annad alla, sest tead, et lootust peaaegu pole ja isegi kui saad mida tahad, on kõigel oma konksud ja agad. Või hoiad pöidlad pihus, selja sirge ja pisarad kibedalt kurgus, kogu "Võib-olla"-le käega lüües ja uhkelt homsesse jalutades, ükskõik kas kõnnid pimedusse või valgusesse. Valikut ju pole ja taganemiseks on ammu liiga hilja.

Waiting here in line, hoping that I'll find, what I've been chasing.

Jason Walker - Down

Come rude boy, boy

Kaks vilkuvat tänavalamppi

Istusime kahekesi inimtühjas toas. Ennast ma inimeseks ei pidanud, Teda samuti mitte. Ütleksin, et toas oli kottpime, aga aknast sissepaistev tänavalamppide valgus ja kardinate mitteeksisteerimine määrdunud aknakolaka ees rikkus minu rikkus minu püüdluse täiusliku pimeduse poole. Mina istusin ainsal toas oleval mööblitükil, logiseval puittoolil, Tema aga kõndis edasi-tagasi midagi omaette sositades ning selgesõnaliselt vandudes. See häiris mind, tema rütmilinekõndimine ja põranda krigin igal teisel ja viiendal sammul. Ma hoidsin oma suu kinni, sest teadsin, et Tema juuresolekul on targem mitte midagi öelda. Ma vaatasin korraks aknast välja ja märkasin, et kaks tänavalamppi vilguvad. See häiris mind, see häiris mind nii väga, et mu pea hakkas valutama. Ja järsku ta seisatas, otse minu ees ja vaatas mulle otsa, oma hõbehallide, hundiulgu täis mandlisilmadega. Ma kartsin seda, mitte Teda ennast, aga tema pilku. Miks? Sest see nägi minust läbi, see nägi iga mu mõtet, iga mu tunnet, iga mu unistust, see nägi kõike. Aga kuna ma juba olin.. teate küll, sellises olukorras ega hoolinud millesti ning vaatasingi talle otse silma. Ta ehmatas ja hüppas tahapoole, ta ei oodanud seda. Ma vaatasin teda ja ma põlesin sees ja ma arvan, et seda oli näha. Siis ta istus, täpselt minu ette, vaadates ikka mulle silma. Ja ta siis ta ütles: "Kas sa saad aru, me oleme surnud. Sina, kui inimene, mina kui sinu mõistus." Vaatasin jälle aknast välja, tänavalambid ei vilkunud enam. Tahtsin kergendusest ohata, kui tundisn, et ei saa hingata, proovis õhku sisse ahmida, kuid ei osanud. Ma ei osanud hingata. Proovisin end kägistada.. Aga ei tundud mitte kui midagi. "Teist korda surra ei saa." ütles ta. Ma vaatasin enda ette, aga mitte teda, vaid temast läbi. Ja siis see juhtuski. Midagi valget tuli aknast sisse ja rabas mind endaga ööpimedusse ja mida kaugemale ta lendas, seda vähem mind alles jäi. Ja kui me kohiseva süsimusta mere kohale jõudsime, haihtusin ma ja sain tolmuks või tuuleks või õhuks... Või mitte millekski.

Natuke liiga valge, et pime olla.

Who's afraid of the big bad wolf ?

Ma täitsa kadestan kohe seda Dumbledore'i, noh, seda võlurivennikest Harry Potteri saagast. Ega muidu mulle see võluvärk väga peale ei lähegi, aga Dumbledorel oli selline mõnus riistapuu oma direktori kabinetikeses, mõttesõel. Ta võis sinna kas või kõik oma mõtted panna kui tahtis ja siis hiljem nendega silmitsi seista või neid läbi kõrvaltvaataja silmade vaadata. Aga kui see maailm juhuslikult eksisteeribki ja keegi teist Dumbledore'i teab, siis ehk mainite talle, et on üks selline iseenda mõtetega kimpus inimeseloom, kes väga kõvasti tahaks tema mõttesõela laenata. Diil?

Ja ma istun ja ma mõtlen, et miks Little Bo Beep oma lambad ära kaotas, miks digi tv kava näitab, et on aasta 1970, miks ma ei maga, miks kalad on head.. ??

Silmakesed hakkavad näkku panema. Annaks neile vastlakukklit, aga ma ei jaksa, pärast äkki pimenen veel või midagi. Lähen parem rännakule oma mälestustes või jooksen niisama paar korda nabaga vastu seina ja vaatan mis saab. Sest ausaltöeldes... Õhkštapab ju.

And every time I try to fly, I fall without my wings. Britney Spears - Everytime

Suur sidrun

Mul on öelda nii palju, aga rabava avapauguna pole teile mitte midagi serveerida. Jätan seekord eelroa olemata.

Ma suudan seda ise ka vaevu uskuda, aga eile rääkisin ma, pärast kahte pikka aastat oma õe ja õetütrega nii silmast silma kui Skypega üldse saab. See juhtus nii äkki, nii ebaplaneeritult, nii järsku. Aga ometi tundsin kui oleksime just eile rääkinud. Just nagu siis, kui peaaegu, et kunagi polnudki ma oma õde näinud, kuni järsku ühel hetkel ühes Coon Rapidsi basseiniga hotelli meenutavas kortermajas oma õde kallistasin. Ja tundus, nagu oleksime alles eile kohvitassiga kamina ääres maailmaasju arutanud, kuigi tegelikkuses oli see eilne 12 aastat.
Me rääkisime ja rääkisime, kuni ühel hetkel käis minus mingi põlks ja kõik jõudis mulle lõpuks kohale. Ma räägin oma õega, kes on maailma teises otsas, keda ma pole näinud ega arvatavasti ka näe järgmised kaks aastat. Ma põlesin ja kõrvetavad pisarad tikkusid silmanurka, kuid ma võtsin ja toppisin kõik oma tunded ühte suurde pappkarppi ning viskasin selle karbi kapisügavustesse. Ma ei taha nende tunnetega tegeleda. Lihtsalt ei taha ja kõik. Ja seekord võtan ma endale ametliku loa seda mitte teha.

Tänase päeva olen ma veetnud Big girl Do cry öösärgiga, istudes oma sinepikollases tugitoolis looteasendis ja nagu telekasõltlane virvendavat ekraani passides. Ise peas korrutades iga kord tähtsuselt erinevas järjekorras pakiliste asjade jada, mida ma täna peaks tegema, kuid täiesti usutavalt naiivse näoga homse varna riputan. Ma tunnen ennast nagu tühjakspigistatud sidrun, krimpsus ja söömiskõlbmatu. Kuigi ma pole teinud mitte midagi, mis peaks mind nii tundma panema, just vastupidi... Aga mis siis kui minu peal töötabki see Tagurpidi Antsu teoreem? ah unustage ära. Tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et kui Sa kaotada ei oska, ära parem mängima hakkagi. Kui kaotad, kaota nii nagu oleksid võitnud, aplausi ja autasuga, milleks on enesevõit. Ja kui võidad, võida nii, nagu oleksid kaotanud, mitte uhkeldades, kahe jalaga maa peale jäädes.

Ja ma arvan, et nüüd on viimane aeg omale kark alla ajada ja näidendi käsikirja kirjutama hakata.. Mis ma öelda oskan, äkki ma lihtsalt olengi üks suur sidrun... Mida iganes ma selle all ka ei mõtle.. (PS! Tahaks akna pärani lahti teha ja karjuda, et ma olen sidrun.)

There's just something about opened windows

Avatud akendega kollane maja

Tahaksin vihmase mantee lõhna oma pisikese ninaga tunnetada. Tahaksin igas oma keharakus kevade värskust, rohelust ja linnulaulu tunnetada. Tahaksin lihtsalt koolitolmu jalge alt pühkida ja edasi suvesse jalutada, nagu poleks eelnevat olnud ega tulevast tulekski...

Kõõluks maailma äärel,

märkaks sääske oma säärel,

õues passiks kaua kaua

üleks otsiks Mozarti haua

Lehma seljas üle karjamaa ratsutaks,

mind üles leida katsutaks,

rohuliblesid loeks ja nopiks,

liiva põhjata potti topiks

Kui väikene oleks veel ma,

lumememme ehitaks sinuga,

ja ilma muret tundmata,

suudaks kõiki suuri lummata

-mina ise-

Tilluke päikene

Ma võiksin, aga ei hakka peale selle vabandamisega oma pikaajalise mitte blogimise pärast. Sest kui palju ongi neid, kes siia silm punnis, ootusärevusest tulvil lugemisihalejaid tuleb? Mitte just eriti palju, nii et ei, ei, ei hakka täna vaeva nägema.
Tegelikult oli midagi muud, mis minu suures väikses südames kripeldas. Midagi kibedalt magusat. Laias laastus jälle kord see kolmetäheline, ühesilbiline sõna - AEG, mida ma ühekorraga jumaldan ja jälestan. Kooliaasta on tegelikkuses peaaegu läbi ja see on pealtnäha muidugi üks rõvedalt hea asi. Aga kui tõsiselt sellest imeõhukeset pealiskihist alla sügavustesse sukelduda, siis tegelikult... Leian mina, et iga päev, millest saab homme ja siis eile, on samm, lähemale lõpule. Kõige lõpule, selle piinavale, pitsitavale lõpule. Ja praegu just meie klassi lõpule. Iga päev tiksub aina lähemale ja lähemale sellele päevale kus me koolitrepil seisame, varjatud rusutusega naeratame ja õnnitlusi saame. Aga mis õnnitlused need on? Need on "Teie teed lähevad nüüd lahku", "Vaata, saadki oma parimast sõbrast lahti" ja "Mitte ühtegi klassiööd enam" õnnitlused. See on peaaegu, et võimatu, uskuda, et ühel päeval ei kõnni ma seda ühte ja sama sirgjoonelist teed pidi kooli, ei nühi kella kolmeni maailma parimate inimestega koolipinki, ei naera ennast laua alla täiesti mõttetutena näivate naljade pärast... Ei näe enam neid 22 paari lihtsaid, kuid siiraid ja õnneläikelisi silmi. See kõik mis on minu turvaline paik, minu kodu, minu inimesed, minu maailm... Saab lihtsalt otsa. Mis sest, et paljud seda teed jätkavad. Miski pole enam sama, kui kasvõi üks inimene lahkub, me pole enam ühtne tervik. Oleme üks ilmatusuur sõõriku AUK.

Nii pisike koht see,
kus meie südamed elavad sees.
Ja nii lühike tee,
mille lõpus leian end kooli ees.

Nii tilluke majake see,
kus oleme kui kalad vees,
nii väike lauake see,
kus kontrolltöö leian enese ees.

Nii lühike aeg see,
kui käime ühte teed,
Nii ruttu see,
kui leiame end ülikooli uste ees.

-Mina ise-