Tilluke päikene

Ma võiksin, aga ei hakka peale selle vabandamisega oma pikaajalise mitte blogimise pärast. Sest kui palju ongi neid, kes siia silm punnis, ootusärevusest tulvil lugemisihalejaid tuleb? Mitte just eriti palju, nii et ei, ei, ei hakka täna vaeva nägema.
Tegelikult oli midagi muud, mis minu suures väikses südames kripeldas. Midagi kibedalt magusat. Laias laastus jälle kord see kolmetäheline, ühesilbiline sõna - AEG, mida ma ühekorraga jumaldan ja jälestan. Kooliaasta on tegelikkuses peaaegu läbi ja see on pealtnäha muidugi üks rõvedalt hea asi. Aga kui tõsiselt sellest imeõhukeset pealiskihist alla sügavustesse sukelduda, siis tegelikult... Leian mina, et iga päev, millest saab homme ja siis eile, on samm, lähemale lõpule. Kõige lõpule, selle piinavale, pitsitavale lõpule. Ja praegu just meie klassi lõpule. Iga päev tiksub aina lähemale ja lähemale sellele päevale kus me koolitrepil seisame, varjatud rusutusega naeratame ja õnnitlusi saame. Aga mis õnnitlused need on? Need on "Teie teed lähevad nüüd lahku", "Vaata, saadki oma parimast sõbrast lahti" ja "Mitte ühtegi klassiööd enam" õnnitlused. See on peaaegu, et võimatu, uskuda, et ühel päeval ei kõnni ma seda ühte ja sama sirgjoonelist teed pidi kooli, ei nühi kella kolmeni maailma parimate inimestega koolipinki, ei naera ennast laua alla täiesti mõttetutena näivate naljade pärast... Ei näe enam neid 22 paari lihtsaid, kuid siiraid ja õnneläikelisi silmi. See kõik mis on minu turvaline paik, minu kodu, minu inimesed, minu maailm... Saab lihtsalt otsa. Mis sest, et paljud seda teed jätkavad. Miski pole enam sama, kui kasvõi üks inimene lahkub, me pole enam ühtne tervik. Oleme üks ilmatusuur sõõriku AUK.

Nii pisike koht see,
kus meie südamed elavad sees.
Ja nii lühike tee,
mille lõpus leian end kooli ees.

Nii tilluke majake see,
kus oleme kui kalad vees,
nii väike lauake see,
kus kontrolltöö leian enese ees.

Nii lühike aeg see,
kui käime ühte teed,
Nii ruttu see,
kui leiame end ülikooli uste ees.

-Mina ise-