Suur sidrun

Mul on öelda nii palju, aga rabava avapauguna pole teile mitte midagi serveerida. Jätan seekord eelroa olemata.

Ma suudan seda ise ka vaevu uskuda, aga eile rääkisin ma, pärast kahte pikka aastat oma õe ja õetütrega nii silmast silma kui Skypega üldse saab. See juhtus nii äkki, nii ebaplaneeritult, nii järsku. Aga ometi tundsin kui oleksime just eile rääkinud. Just nagu siis, kui peaaegu, et kunagi polnudki ma oma õde näinud, kuni järsku ühel hetkel ühes Coon Rapidsi basseiniga hotelli meenutavas kortermajas oma õde kallistasin. Ja tundus, nagu oleksime alles eile kohvitassiga kamina ääres maailmaasju arutanud, kuigi tegelikkuses oli see eilne 12 aastat.
Me rääkisime ja rääkisime, kuni ühel hetkel käis minus mingi põlks ja kõik jõudis mulle lõpuks kohale. Ma räägin oma õega, kes on maailma teises otsas, keda ma pole näinud ega arvatavasti ka näe järgmised kaks aastat. Ma põlesin ja kõrvetavad pisarad tikkusid silmanurka, kuid ma võtsin ja toppisin kõik oma tunded ühte suurde pappkarppi ning viskasin selle karbi kapisügavustesse. Ma ei taha nende tunnetega tegeleda. Lihtsalt ei taha ja kõik. Ja seekord võtan ma endale ametliku loa seda mitte teha.

Tänase päeva olen ma veetnud Big girl Do cry öösärgiga, istudes oma sinepikollases tugitoolis looteasendis ja nagu telekasõltlane virvendavat ekraani passides. Ise peas korrutades iga kord tähtsuselt erinevas järjekorras pakiliste asjade jada, mida ma täna peaks tegema, kuid täiesti usutavalt naiivse näoga homse varna riputan. Ma tunnen ennast nagu tühjakspigistatud sidrun, krimpsus ja söömiskõlbmatu. Kuigi ma pole teinud mitte midagi, mis peaks mind nii tundma panema, just vastupidi... Aga mis siis kui minu peal töötabki see Tagurpidi Antsu teoreem? ah unustage ära. Tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et kui Sa kaotada ei oska, ära parem mängima hakkagi. Kui kaotad, kaota nii nagu oleksid võitnud, aplausi ja autasuga, milleks on enesevõit. Ja kui võidad, võida nii, nagu oleksid kaotanud, mitte uhkeldades, kahe jalaga maa peale jäädes.

Ja ma arvan, et nüüd on viimane aeg omale kark alla ajada ja näidendi käsikirja kirjutama hakata.. Mis ma öelda oskan, äkki ma lihtsalt olengi üks suur sidrun... Mida iganes ma selle all ka ei mõtle.. (PS! Tahaks akna pärani lahti teha ja karjuda, et ma olen sidrun.)

There's just something about opened windows