Istusime kahekesi inimtühjas toas. Ennast ma inimeseks ei pidanud, Teda samuti mitte. Ütleksin, et toas oli kottpime, aga aknast sissepaistev tänavalamppide valgus ja kardinate mitteeksisteerimine määrdunud aknakolaka ees rikkus minu rikkus minu püüdluse täiusliku pimeduse poole. Mina istusin ainsal toas oleval mööblitükil, logiseval puittoolil, Tema aga kõndis edasi-tagasi midagi omaette sositades ning selgesõnaliselt vandudes. See häiris mind, tema rütmilinekõndimine ja põranda krigin igal teisel ja viiendal sammul. Ma hoidsin oma suu kinni, sest teadsin, et Tema juuresolekul on targem mitte midagi öelda. Ma vaatasin korraks aknast välja ja märkasin, et kaks tänavalamppi vilguvad. See häiris mind, see häiris mind nii väga, et mu pea hakkas valutama. Ja järsku ta seisatas, otse minu ees ja vaatas mulle otsa, oma hõbehallide, hundiulgu täis mandlisilmadega. Ma kartsin seda, mitte Teda ennast, aga tema pilku. Miks? Sest see nägi minust läbi, see nägi iga mu mõtet, iga mu tunnet, iga mu unistust, see nägi kõike. Aga kuna ma juba olin.. teate küll, sellises olukorras ega hoolinud millesti ning vaatasingi talle otse silma. Ta ehmatas ja hüppas tahapoole, ta ei oodanud seda. Ma vaatasin teda ja ma põlesin sees ja ma arvan, et seda oli näha. Siis ta istus, täpselt minu ette, vaadates ikka mulle silma. Ja ta siis ta ütles: "Kas sa saad aru, me oleme surnud. Sina, kui inimene, mina kui sinu mõistus." Vaatasin jälle aknast välja, tänavalambid ei vilkunud enam. Tahtsin kergendusest ohata, kui tundisn, et ei saa hingata, proovis õhku sisse ahmida, kuid ei osanud. Ma ei osanud hingata. Proovisin end kägistada.. Aga ei tundud mitte kui midagi. "Teist korda surra ei saa." ütles ta. Ma vaatasin enda ette, aga mitte teda, vaid temast läbi. Ja siis see juhtuski. Midagi valget tuli aknast sisse ja rabas mind endaga ööpimedusse ja mida kaugemale ta lendas, seda vähem mind alles jäi. Ja kui me kohiseva süsimusta mere kohale jõudsime, haihtusin ma ja sain tolmuks või tuuleks või õhuks... Või mitte millekski.
Natuke liiga valge, et pime olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar