Untitled

Kahtlane, kuidas hommikul kella poole seitsmeni ülevalolek koos maailma parima maailmaasjade-arutajaga maailma asju arutades justkui laotab kogu maailma ukse ette, muutes kõik takistused olematuks, võimatu täiesti reaalseks, väikese suureks ning lihtsalt paneb aja peatuma.

Kahtlane kuidas mõni väike asi võib sind nii hullupööra õnnelikuks teha, pannes su pea täis miljoneid mõtteid igast mõtteuniversumi nurgast. Ja see paneb sind tegema asju, mida tavahetkedel ei teeks. Minu puhul oli see praegu lihtsalt see, et ma arvatavasti viimast korda oma mp3-ga "kontakti sain" ja sealt veel enne "lõppu" kõik laulud kätte sain. Kõik need laulud, millest igaüks minu kohta totaalselt , ent detailiderikast lugu räägivad. Näiteks Kid rock - All summer long. See laul pole ju isegi mitte minu ajastu kohta, ei räägi otseslt ei minu kogemustest ega tunnetest. Aga ometi tunnen ma täpselt sama, mida laulu kirjutaja pidi tundma. See laul.. Lihtsalt kisub kusagilt sügavatest nostalgiasahtlitest vanad mälestuste investeeringud välja ja paneb neis ennastunustavalt sobrama.

Kahtlane kuidas mõni väike asi võib sind nii hullupööra kurvaks teha, pannes sind peaaegu nutma ja nii vastikult hüvastijätu tunnet, ent suurt austust tundma. Minu puhul praegu see, et Doktor Oz Oprah'i show'st lõpetab seal töötamise. Saate aru, neil ei tule ühtegi ühist showd enam. Oz'il on nüüd oma show. Jah ta on arst, on küll, aga ta on nii hooliv, armas, aus ja avameelne, nii uplifting. Ja nüüd teda enam lihtsalt ei ole ekraanil... Ebaaus, valus, kohutavalt... nõme.

Kahtlane kuidas mõni inimene sind läbi ja lõhki mõistab. Eriti inimene, kellest ma poleks seda esmakohtumisel üldse oodanud. Ta tunneb ja teab justkui iga sinu salamõtet, ootust, lootust, kartust.. Justkui teab kõike. Ometi on ta ju tundnud vaid mõne aasta... Küllap see ongi nii, et mõnda inimest tead aastakümneid, ent väike eemaloleks, konflikt, väike asi võib igaveseks lõpetada kõik mis on olnud ega tule kunagi tagasi. Teist inimest tunned vaid päevakese ja räägid talle kogu oma eluloo ning mitte miski ei suuda hävitada seda mis tekib. See on ja jääb.

Vahel ei suuda ma ise ka ära imestada kui ilus on elu ja kui head on inimesed mu ümber... kuidas peaaegu olematud asjad mind nii õnnelikuks või õnnetuks teevad, panevad mind mu elu , sõpru ja kõike muud hindama. See on nii imeline tunne, et isegi armastus jääb sellele alla..

Ma soovin, et ma saaksin aega peatada... Ma soovin, et keegi annaks mulle väikese vääniku, mis jätaks mind igavesti väikeseks. Sest täiskasvanute maailmas pole enam olemas usku võimatusse, usuku reaalsesse üleloomulikkusesse ning maailm ei ole jalge ette laiali laotatud. On kohustused ja vastutus... On kõik, millest praegu isegi mõeldes hirm hakkab.