Sa vaikid, sest see on su põgenemistee vastuste ja vastutuse eest.

Nagu HIV levid sa mööda mu keharakke ja hävitad igasuguse immuunsüsteemi sinu enda vastu. Nagu tuli süttib suurejoonelise leegiga ja hääbub häbiväärse tuhana. Nõnda tuled sina oma maailma ja iseendaga, kuid närbud siis nagu viimne roos suvemälestustest. Sa tuled ja lähed. Astud mu ellu nagu oleks see kiirtee ja peagi kõnnid minema nagu poleks mind olemas. Aga ma ei pahanda, olen proovinud sind vihata, sind tõrjuda, sind julmalt oma elust välja visata, aga ikka ja jälle ma rooman su juurde ja palun peavarju ja kaitset ja mõistmist. Sa oled nagu ingel, kelle pilk paitab nagu kesksuvine päike, kelle sõnad kõlavad nagu "Let me sign" ja sinu kohalolek mõjub nagu alkohol, joovastab ja pühib kogu mõistuse viimsest kui ühest ajusopist. Kord sa tekid mulle peavalu või ajad mind oksele, teinekord mõjud nagu heroiin ja viid mind pöördesse. Jah, ma ei taha sind, ma ei vaja sind, ma ei armasta sind. Ja ma ei armasta sind, sest ainult sina tead kuidas see haiget teeb. Ja ei aimagi mis minust sinu sisse jääb. Ja see ongi hea võit.

The journey of finding myself from the Neverland.

See on kirg. See on nagu tuli su sees. See võtab ja sulgeb su hinge, su südame, su mõtted luku taha ja see ei lase sul rahus olla. See püsib su sees, nagu kõrvetatud jälg ja jäätunud tunne. Ja sa ei saa sellest lahti enne, kui sa oled saavutanud selle, mille järgi su hing januneb. See on kirg, see vajab rahuldust. Igaühe jaoks on see erinev. Minu jaoks on see näitlemine. Se on nagu ravimatu haigus. Mõni inimene sünnib selle sündroomiga, sünnib vajadusega olla näitleja. Mina olen üks nendest. See ei ole lihtsalt tegevus, palgatöö, see on võimalus minna välja oma elust, olla keegi teine, hoopis teisest elust, hoopis teine karakter. Minu sees on nagu keegi, kes pole mina, aga kes tahab välja saada, näitlejana. Nagu teine pool, saladus, müsteerium, pime ala. Selle pimeda ala , müsteeriumi, saladuse loori avamiseks, arusaamiseks on vaja käia läbi kogu elurada. Koos kõigi kõrvetuste ja õnnepisarate, naru ja nutu ja kõige muuga. Mina tahan saada näitlejaks. Ja kui ma seda ei saa, siis pagan võtaks, mu nimi ei ole Madli-Getter.

Ei olemas liiga väikseid rolle, on olemas ainult liiga väiksed näitlejad...

On triiki mu mõtete riiulid, samblalõhnaseid mälestusi.

Tead kui sul on nii kuramuse kiire, sa ei ole arvuti läheduseski ja veel hullem kui sul pole minuga rääkimise isu raasugi, miks pagan küll sa mulle otse välja ei ütle, et ma sind ei segaks ja eemale hoiaks? Kas tead, see ei ole hea tunne, rääkida kellegagi täiesti tühja, vaadates punnis silmadega ekraani ja oodates, et sa vastaksid, kuid mida sa tehagi ei suvatse. Tead, see ei ole hea tunne. See teeb viha, see teeb nii palju viha, et tahaks nahast välja hüpata. Aga veel rohkem kui see teeb viha, teeb see haiget. See teeb haiget nii palju, et hea meelega rebiks südame välja ja viskaks prügikasti. See näitab, et sa ei hooli, karvavõrdki. Ja see näitab, et sul on täiesti jubedalt ükskõik.

Ja tead mis.. ? Kas sul on üldse aimugi, mis tunne see on kuulda kuidas keegi räägib seklusterikkast suvest oma isaga? Kas tead mis tunne see on, kui sa tead, et sina iialgi seda tunda ei saa? Kas tead mis tunne on endale tunnistada, et ma mitte kunagi ei saa kedagi isaks kutsuda, mitte kunagi koos temaga oma tobedate vigade üle naerda ja mitte kunagi tema kõrval abieluranda sõuda? Ja kas sul on aimugi mis tunne on kuulda oma sõpru rääkimas kui lahedaid õdedeõhtuid neil on olnud? Ja kas sa üldse tead midagi sellest, mis tunne on kui su sõbrad räägivad kuidas nad terve õhtu õelapsi hoidsid ja kui palju nalja neil sai? Kas sul on mingitki aimu sellest mis tunne see on kui sa tead, et su õde on teiselpool maakera ja sa näed teda võib-olla kord aastakümnes ja tema häält kuuled kord kuus? Kas sa tead mis tunne see on, kui sa tead, et su õetütar kasvab üles teadmata kes sa oled, teadmata kui palju sa teda armastad, teadmata kui palju sa teda igatsed ja et sa annaks mistahes, et temaga ainult koos olla..? Kas sa tead mis tunne see on? Kas sul kurat võtaks on aimugi, mis mõtetega ma öösel uinun ja mis tunnetega ma hommikul ärkan, kui realsushoog mind tabab? Ei kurat, sul pole aimugi, sa ei tunne sellise valu haisugi! Kas tahad ma räägin mis tunne see? Ma tahaksin südame seest välja tirida, ma tahaks hinge välja karjuda ja silmad peast nutta. Ma tahaksin ära haihtuda, maa alla vajuda... Sest see teeb nii palju haiget, et hind jääb kinni. Sest see on isegi valusam kui näpp autoukse vahele jätta, see on isegi valusam kui luu murda või püstolikuuli südamesse saada. Ja sinul pole aimugi. Sest sul on oma probleemid, oma mured. Sul on kõik sinu asjad. Sa ei ole mina. Sa ei saa mind kungi tegelikult tundma, sest see on võimatu. See on täiesti kohutavalt võimatu kedagi pealaest jalatallani mõista, temast aru saada, tema tundeid tunda ja mõtteid mõelda. Aga sina... Sa isegi ei proovi. Sul on jääkülmalt, skalpellteravalt ükskõik.

Süsimust piinapisar,
tasa tilgub mu silmist
Ja kogu maailma valu
järsku on minu õlul.

Naeratus läbi tuliste pisarate kõverpeeglil.

Sa rebisid mind miljoniks veriseks tükiks, lihtsalt paari sõna ja lõpmatuseni kestva vaikusega. Sa hävitasid ka selle viimase mis sinu tegudest alles jäi. Ma ei tea mis sinuga juhtus. Sul ei ole enam südant, oled kaotanud viimse väärikuse. Sul oled ainult sina ja sinu probleemid. Sa ajad mul südame pahaks.

Selle eest mis eile, täna maksma pean

Kui lumevärv mu silmades on kustunud. Kui taevast keerleb keerleb lund. Kui tule värv, on mu mälestuses tuhmunud, kuid süsi hõõgub, hõõgub tuld. Siis sinu suul, siis sinu suul on kogu külm, on kogu külm. On kogu kuum, on kogu kuum. Kui taevavärv, kord mu unistustest puhub. Kõik nii või naa üks kord on muld. Kui merevärv kord mu mälestustes tuhmub. Kas miski katkestab veel und. Siis sinu suul on kogu külm, on kogu külm. On kogu kuum, on kogu kuum. Ja taevast keerleb keerleb lund.

Täna öösel.. see tähendab päeval nägin ma sellist unenägu, mida ma enam eluseeski näha ei söenda. See ei olnudki midagi nii jubedat, aga see oli hingekriipivalt valus, nagu hall taevas ja nutune ilm. Ma olin nii kurb, nii pettunud, nii tühi , aga täis sooja päikesevärvi lootust, et päris elus seda ealeski ei juhtu.

Nõnda nagu lendab lind pesast laia maailma ja enam iialgi ei naase, nõnda nagu Päike loojub merre ja veel hüvastijätuks sisiseb, nõnda nagu ütled skalpellteravaid sõnu ja neid enam kunagi tagasi võtta ei saa, nõnda nagu vihm sünnib lumivalges taevas, sajab alla plekist vihmaveerennist ning sureb üksiku piisana külmunud mullal. Nõnda sureb minu siiras õnn ja puhas rõõmutunne ja vaevaline pingutus, mille sina julmalt võtsid ja hoolimatult tapsid. Aitäh, et võtsid minu tunded ja need külmavereliselt hakklihamasinast läbi lasid, ära praadisid ning siis ära sõid.

"Valge Puu"
Olivia Saar

Üks punane mari
ja lumine puu,
pikk sinine vari,
külmkollane kuu.
Üks tilluke mari, nii punane see,
aga all jookseb kellegi kelgutee.

Õnnel on vihmase maantee ja maasikate lõhn.

Tühi mõttekuul veereb mööda mu ajusooni ringi. Mu pea on totaalselt pulki täis ja utoopiliselt tühi ühekorraga. Oranž tapeet seinal kriibib mu silmi ja telefoneerimisaparaadi helin ajab mul kõrvad lukku. Mul on üle pika aja kõik õpitud, see on rõvedalt imelik, imalalt korralik tunne. Mu süda on hõbekarva igatsust täis, nagu eriti terav klaasikild, lõikumas mu südant. Miks pole miski enam nii nagu enne? Kõik mu ümber on muutunud. Naiivitarist saab kogenenuim, ebaküpsest poisikesest saab kõrbenud mees, Barbie on suhtes oma kasuvennaga, erakust saab inimene ja armastusest saab kaugusesse soiku vajunud sõprusehakatis... Imelik, aga see meeldib mulle. Võib-olla on kõverad muudatused mu siledal tulevikuteel hoopis kasulikud. Jah, nii ma täna öösel sulen silmad, mõeldes, et võib-olla on võib-ollal seekord õigus, kuid teades, et homme ärkan hoopis iseäraliku ja kosmiliselt erineva mõttekäiguga...

Ma olen kunstnik. Kirjakunstnik.

Tasas sõuad, kaugele ei jõua... Aerud läksid katki.

Sa oled nagu õnnetusehunnik. Ma olen seal, kui sa mind vajad. Ma ütlen sulle sõnu, mida teised pole öelnud. Ma valvan sind ja kaitsen sind. Ma ei jäta sind üksi. Miks siis sind pole kunagi, kui ma sind tõeliselt vajan? Miks sa ei küsi, kas minuga on kõik korras? Sest nii on ju lihtsam. Sa pole loll, sa näed, sa saad aru, aga lihtsalt möödud sellest, nagu tühjast kohast. Sa oled egomanjak. Sul oled ainult sina ja su kitsarinnaline mõttemaailm. Sinu jaoks eksisteerib ainult üks mõiste, sina ise.

"Lõputus"

Tasa, tasa, hõljub paat..

kuskil mittekusagil,

üksinduse varju traat

kõrvetab mind sisinal

Pisar pisara järel,

vajub alla mööda minu palet

Mis on saanud sinust, minust?

Unistuste ilust ?

Kõik ja mitte midagi,

hoiab meid veel elus.

Pole mitte kedagi,

kel süda oleks ilus.

Täna läheb, homme tuleb,

eilsest ei tea midagi,

Igaüks meid kord ju sureb,

kuid ei see'i huvita kedagi.

Tasa, tasa hõljub paat...

kaugele elu ilust,

homsest tühi on see vaat,

mis eemaldab mind elust.

When the skies are grey and sun stops shining

ajalik ja ajatu.

Aeg kaob nagu sügisel kaovad lehed puult. Aeg kaob, kui vesi koos mõõnaga. Aeg kaob, kui äsja karbis olnud šokolaadijäätis. Aeg kaob, nagu ei miski muu. See tuleb ja tuleb, läheb ja läheb. See nagu ei kestaksi. See mis alles oli, on juba minevik, seda ei saa tagasi võtta. Kas või need sõnad siin, alles ma nad kirjutasin ja juba on nad minevik. Kord saab meist kõigist minevik. Aeg tuleb ja läheb ja ei peatu kunagi. Aeg on asi, millele me eriti tihti ei mõtle, aga mis on suur osa kõigi meie eludes. Kõik tiirleb ju aja ümber. "Mul ei ole aega", "Kui kaua aega mul selleks on?", "Aeg hakkab otsa saama!" "Mul on aega küll..". Aeg kaob, võta ajast kõik msi võtta annab, sa ei saa seda enam kunagi tagsi, ükskõik kui palju sa ka tahaksid.

Take your time .

Karma

Ma seisin sügisest söövitatud puu ääres. Sa puhusid ära pilvepiiri ja rebisid tükkideks taeva. Sa kinkised mulle armastusepisara, aga panid mind seda nutma. Su silmade pimestav valgus vajus mu peale ja ma mu aju plahavatas. Ma vaikides karjusin su poole sõnu, mida ma eales polnud lausunud ja uskusin, et sa kuuled neid. Tuulepuu suu luule heliks me kõrvus ja lehed sosistasid iidseid saladusi elust ja surmast ja... Armastusest. Sa vaatasid mulle tõtt ja võtsid taskust välja tormi. Sa saatsid selle nelja tuule poole ja hüüdsid hüvastijättu. Sa tahtsid mind jätta üksi kõige selle juurde, mida sa olid oma kätega valmsi meistardanud. Aga ma ei lasknud igavikku meie vahele vajuda ja jooskin su embusesse. Iga su südamelöök kõlas nagu vihmapiisa tilkumine porilomppi, ainult pisut tugevamalt ja kiiremini ja valjemini. Sa võtsid mu käe ja ütlesid, et vaikus tuleb ja sööstab röökides meie vahele ja purustab kõik mis oli. Sa ütlesid , et meil on aeg minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Sa surusid oma käe mu sisse ja rebisid välja mu südame. Hoidsid seda käes ja vaatasid, kuidas süda viimseid lööke teeb ja ma hääbun, nagu kastepiisk, mis veel korraks valgust peegeldada söendab. Su seest purskus kurbust ja silmist pisaraid, sa teadsid, mis meid ees ootab. Aga see oli ainus, mida sa teha said. Sa armastasid mind, aga mina seda ei näindu, ei kuulnud, ei uskunud. Ma neelasin alla valu ja paiskusin valguse poole. Sulgesin oma silmad ja kui nad uuesti avasin olid sa läinud, nagu kevadel sulab lumi ja sügisel kaovad lehed, nagu päike mis kaob öösse ja kuu mis tõuseb pimeduses. Ma olin surnud ja sina olid surnud. Vaikus, rahu, valgus, ei sind, ei mind... ei midagi. Tühjus. Karma.

Tule tuul ja puhu ära, meie lapse valu...

Nii valus on. Seest, väljast, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, vaimselt, füüsiliselt. Ma ei jaksa enam. Mul on kõriauguni. Ma tahaksin terve nädala kodus teki all soojas lebada, viimseid lehti värvumas näha, tuhmhalli taevast vahtida ja vihmapiisku oma plekk-katusel trummeldamas kuulata ja pöidla otsast ära lõigata. Mul pole jaksu, elujõudu, tahaks korraks, et inimesed unustaksid mu olemasolu ja see kuradimaa valu otsa lõppeks.





Varsti pean vist uue blogi tegema, seda siin loevad inimesed, keda ma ei taha üldse, et nad seda loeksid.

Tule vihm ja uhu ära, meie lapse valu.