Elu on nagu udu,

mis tekib öö hakul,

videviku lävel ja kaob koidu valguses,

nagu poleks teda olnudki,

jättes maha vaid helklevad kastepiisad...

Nagu pisarad,

mis enne päikesevalgusesse kadumist korraks veel kristallina sillerdavad.

Täpselt nii.

Kõik kaob,

nagu poleks seda olnudki.

Tühipaljas miraaž,

mis kadudes,

jätab su käte vahele tühjuse ja kotitäie tuhmuvaid mälestusi...

"She's standing outside, holding me. Saying, oh please... I'm in love. I'm in love." Robert Pattinson - Never think

"I don't want to close my eyes, I don't want to fall asleep, cause I'd miss you babe. And I don't want to miss a thing. " Aerosmith - I don't want to miss a thing


"I hope that it will stay. This moment, is perfect. Please don't go away. I need you now." Avril Lavigne - Innocence

Thinking you're the one I've been waiting for...

Täna on mul sünnipäev. 15. Ma tunnen ennast nii vanana ja nii noorena ühekorraga. Ma tean, et see kõlab haledalt. 15 lihtsalt on imelik vanus. Näiteks oma õigusi veel ei ole üldse (16. aastastel juba natuke on), samas päris igasuguste paragrahvide alla ka enam ei käi (naer). Aga tegelikult ma pole oma sünnipeäva pärast üldse nii excited, kui siis pigem ootan kolmapäeva, mil minu kõigekõigemad väikesele istumisele tulevad. :). Praegu olen ma hoopis millegi muu üle hullupööra õnnelik. Ma sain oma parima sünnipäevakingituse juba kätte. Eile. Ja ma ei vahetaks seda.. Või teda? - Mitte millegi vastu. Äkki ongi nii, et seekord tohin mina ka õnnelik olla. Happy birthday to myself !!!

He stole my mind,

and my secret looks,

he told me: "You can't hide,

our story has been told in books"

He stole my heart,

and my ability to see,

he said: "I'll play Romeo's part,

and Julia's part your's will be."

I said: "The died in there,

do we have to keep pretending?"

he asked: "Where?

In real life it'll be our happy ending"

-mina ise-

I don't wanna miss a thing.

Heihoooo :). Uus blogi on vlamis: www.omg-creations.blogspot.com See siin on viimane postitus selles blogis, kuid ma jätan selle avatuks, et aegajalt vanu postitusi lugeda :).

Xoxo, OMG.

B-day special

Homme on minu blogi esimene sünnipäev. 82 postitust. Juba või siiski alles...? Kuidas kellelegi, minule igatahes - PALJU. Kas teate mida see tähendab? Seekord mitte ühtki rabavalt head postitust, nagu arvata võiks. Hoopis täiesti uut blogi, kus lõpuks ometi saate minu followerideks hakata ning palju muud huvitavat. Uuest blogist uudiseid rohkem juba homme.

Xoxo, OMG.

Love is a treasure, but searching for it may take a lifetime

Siin ma siis istun. Silmad täis imelikust kurbusest tingitud tihedaid pisaraid. Ja mu süda igatseb nii väga millegi järele. Millegi suure ja ehtsa ja ilusa järele. Miks on nii, et kõik, mida ma kogu hingest soovin mulle alati käeulatusse, peaaegu peopesasse satub, kuid enne veel, kui suudan selle miski oma rusikasse haarata, kaob see. Nagu narr oma kõliseva mütsi ja totaka, ilkuva näoga, naerab saatus mulle näkku ja õnnitleb iseend järjekordse õnnestumise pärast. Õnnestumise pärast, mis minule aga läbikukkumine on, täis veriseid pisaraid ja lõputut kurbust. Nagu pomm, mis lõhkeb südames ja jätab järgi vaid tohutu augu, mida keegi kuidagi täita ei oska. Just täpselt nii minuga ongi. Madalam kui muru, kõigi oma ootuste ja lootustega. Oma suurte unistuste ja mõtetega. Ma tean, et olen loll. Aga ma ei oska ja ausaltöeldes, ei tahagi olla kahe jalaga maapeal olev selge mõtlemisega realist. Pekse mind või kividega surnuks, aga ma luban, et ei kasva kunagi täiesti suureks. Sest lastes on midagi, mida täiskasvanutes pole. Midagi, mida mina kaotada ei raatsi.

Ei, ära õnnelik palu mul olla,

kui kurb on mu hing,

kui käsin sul mitte tagasi tulla,

ise teades, mis on selle hind

Jah, haiget tegi see,

kui oma silmadega nägin,

kuis kustus see leek,

mille oma kätega valmis tegin

Ei, ei vihka ma sind,

sest valetasid mulle,

et ütlesid, et armastad mind,

ise bensiini valades tulle

-mina ise-

The three hardest things to do in life are to trust, to belive and to hope. But that's what love is based on

I tried to be chill, but you're so hot that I mealted

Peaksin asju pakkima, pesus käima, ammu juba magama. Aga ma lihtsalt ei taha, ei saa, ei suuda midagi mõelda ega korda saata. Mõtted keerlevad ainult ühe asja ümber ja muuta seda ma ei saa. Võib-olla ongi see just see, mida olen nii kaua oma südames tunda tahtnud. Kui õige aeg, saate ka teada, millest jutt.


Täna oli muusikakoolis lõpuõhtu. Nii bittersweet on see kõik. Loomulikult ei tähenda diplomi saamine seda, et oma jalga ma enam muusikakooli ei tõsta. Lihtsalt, kuidagi selline tühi auguke on südames, mis tuleb ruttu ära täita. Ja küll mina juba tean millega.



Homme lähme Saaremaale. Kõigi eelduste kohaselt peaks sellest kujunema üks kõva pupsik praznik, aga kes seda teab, mida see reis endaga toob. Minuga on ju alati nii, et kui liiga palju ootan, siis ei saa üldse midagi.



Eks ma siis lähen nüüd, mõttes ikka ainult üks asi ja pea täiesti pulki täis.

I don't want another pretty face, I don't want just anyone to hold, I don't want my love to go to waste, I want you and you're beautiful soul

-Jesse McCartney-Beautiful soul-

Kui elust saab surm, ja armastuses viha, kui süda on kurb, sest su armastatust alles vaid mullaalaune liha

Täna oli kontert. Tore oli, oli oli. Ausalt ka. Pensionerkad on jummalast hea publik, eriti siis kui nad tuima näoga "the little negro"-st aru ei saa, aga rohkem ikka siis kui nad Imeliku valsile peaaegu, et plaksu kaasa löövad, endal nägu peas nagu viieaastasel kommipoes. Tegelikult Kelliga on päris mõnuš laulda, Tannu "Võta aega" nimelt. Teine kordki, eks Kelli? Tarmole tehke kõik kalli kalli, musi musi kui teda näete. Õnnitlege ta surnuks. Tal oli esimene public performance ja ta tuli suurepäraselt toime. Tegelikult on see ja järgmine nädal sõnaotses mõttes hjullumaja. (Jah, J-ga, sest nii on põnevam). Amazing Race orgunnimine, lõpukontsert, lõpuõhtu, arvestus, MÄLUMÄNG (portuGAALIA (Angela leiutis) ootab ju ikkagi minejat) jne jne jne jne.

Nii palju teile minu imelikust elust. PS! Tegelikult on veel täspelt kaks miljonit asja veel, mida teie silmakesed nägema ega kõrvakesed kuulma pea.

Sheerin veidike omaloomingut ka, kui lubate.

"Kulutuli"

Ükskord,

kui sina ja mina

lõkke ääres istusime,

missest, et teised olid ka,

neid ma ei näinud,

olid vai sina ja mina

ja rada kus koos enne olime käinud

Ja alguses leek nii õrnalt põles,

meie kahe vahel,

kuni keegi tulle viskas õled,

ja lõkkest sai kulutule ahel,

sinu, minu ja meie armastuse vahel

"Sinu pilk"

Ma veidike kartsin su pilku,

tead küll,

enne kui su pisut kuivad huuled,

olid nii pehmelt,

minu omade peal viltu

"Isegi miks, ei tea mitte"

Ma seisan,

keset maailma peatumatut tormijooksu

ma olen teistega koos,

aga sees nii üksi.

nagu vana tamm,

keset pikarohu niitu,

ma nutaks, karjuks,

isegi miks,

ei tea mitte,

midagi puudu on,

midagi suurt ja ehtsat,

armastus ja keegi kes mind enda koõrvale ihkaks?

"Kui ma sind teadsin"

Kui ma sind teadsin,

päris hsäti veel,

olid sa hulljulge,

su silmis oli hundiulg ja verev iha,

ja su südamelööke oli keugeltki kuulda

Sa peaaegu hirmuski olid,

aga liiga õrn vist, et mõrvar olla

Kui ma sind teadsin,

päris hästi veel,

olid sa hulljulge,

su silmis oli lõputu karje ja sügav saladus,

ja su hingamsit oli kaugeltki kuulda

Sa peaaegu, et hirmuski oled,

aga nüüd liiga mõrvarlik vist, et õrn olla

"Ainus oled sa..."

Öö pimeduses,

kui ma üksi laman,

ja vaikuse vireluses,

kui ma tühjuses koban

Sa valgusena mu mõtteis oled,

ütle, mida teha saan ma,

kui oled ainus keda suudan armastada?

"Mullaalune liha"

Igast ööst saab päev,

ja õhtust hommik,

Surnuaiaks saavad sõjaväed,

kui kord neid tabanud on pommid

Igast naerust saab nutt,

ja karjest vaikus,

Kui kõige hea on tapnud rutt,

kui kiirustaja hääl aega nõudes kaikus

Igast elust saab surm,

ja armastusest viha,

Kui su süda on kurb,

sest su armastatust alles vaid mullaalune liha

Armastusega,OMG.

I keep dreaming, you'll be with me and you'll never go

Jälle olen omadega kohas kus ei oska alustada. Teen ma mida tahan, aga sõnad on kusagil varbaotses kinni. Ometi on kusagil hingesügavuses nii kibe kripeldus, mis sunnib kirjutama. Nii ma siis istungi siin, näpud klaviatuuril ja kirjutan, mida sülg suhu toob... Või noh, mingi jõud näppudesse toob.

Teate, täitsa tore on kui rasket rabelemist ja pingutamist keegi tuleb ja paar head sõna poetab. Sellistel hetkedel ei vahetaks väikseid kiidusõnu mitte millegi vastu. Aga kes teab mis tulevik toob. Võib-olla vallutame M.-ga kunagi kõige tuntuimad lavaluadki. Uskuda ja unistada võib ju kõigest.

Koolis sheeritakse tasuta mingeid raamatukolakaid. Vanu ja väeteid, aga jumal teab kui hinnalisi. Käisin siis A. soovitusel ka seal tuhnimas. Ja endale suureks üllatuseks lahkusin rammatuvirnalise laua juurest paks sinine raamat käes, pealkirjaga Juhan Smuuli teosed nr. 2 Poeemid. Mõned aastad tagasi poleks ma selle raamatu poole vaadanudki, nüüd aga, olen sellest sõltuvuses. Homme või millalgi kui minusugusel hullul jälle tuju peale tuleb, siis sheerin teiega ka ühte päris päris head luuletust. Praegu on Selgeltnägijate Tuleproov on siiski pingetpakkuvam kui arvutiekraan.

Armastusega, OMG.

this is the last call for Mr. You to flight on airLove with the destination Me!

Olen viimasel ajal päris palju luuletusi kirjutanud. See tuleb mul nii iseenesest. Vahest lähen oma tuppa, istun toolile, vaatan korraks aknast välja, võtan paberi ja pliiatsi ning käsi ise kirjutab. Kirjutab minust välja kõik selle, mis sõnade taha varju jääb. Ma ei oska enam rääkida. Ei oska rääkida asjadest, mis hingel kripeldavad. Olgu nad siis head või halvad. Teisi ma kuulan huviga ja hea tahtmisega. Aga kui teemad minuni jõuavad, siis ma vaikin nagu tumm ja kõik, mis minus olnud on, valgub selleks hetkeks laiali ja olen tühi. Ei oska, ei taha, ei vaja endast rääkida. Võib-olla sellepärast, et saan iseendaga päris hästi läbi. Võib-olla sellepärast, et ei saa iseendaga üldse läbi. Ma ei tea ja mingil kahtlasel põhjusel ei tahagi teada.

Tead, ma tahaksin Sulle midagi öelda. Ma olen väsinud. Nii kohutavalt väsinud Sinu järgi ootamisest. Kui ma küsisin, kas oled õnnelik kui ma lähen ja Su igaveseks unustese hõlma jätan, Sa vaikisid. Sa ütlesid, et see on kahe teraga mõõk ja millegi pärast lõpuks Sa tahtsid, et ma ei läheks. Ma tean, et lubasin Sulle tingimusteta ootamist, aga kuidas küll saad sa mult paluda, et taluksin seda kõike, mida ma pean taluma? Millegi pärast on mul tunne, et Sa ei saa ise ka aru kui isekas sa oled. Ja mu peas keerlevad koguaeg küsimused: Kuidas Sa aru ei saa? Kas see pole Sulle ilmselge? Kaua ma veel ootama pean? Millal Sa ükskord ometi silmad lahti teed?

Sa tead, et ma .... Sind. Aga mina tean, et tegelikult .... Sina mind ka.

You're moving closer, I feel your breath, it's like the world just disappears when you're around me
-Enrique Iglesias - Ring my bells-

Armastusega,
OMG

Doris Kareva

Kuna olen jäägitult armunud kahte Eesti suurepärasesse luuletajasse, siis mõtlesin, et jagan nede mõtteid ja luulet teiegagi. Täna võtan vaatluse alla Doris Kareva.

Minu lemmik luuletus D. Karevalt:


"Põhimõte"


Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm

Käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.

Iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!




Doris Kareva ütluste Parimad väljanopped erinevatest intervjuudest ja artiklitest:

*Luuletused on nagu ekstrakt, kontsentraat - valad vett juurde ja saad jälle ämbritäie keelekastet.

*Kui ma ei kõnele sellest, ma suren. Kui tunnistan seda, see tapab mu.

*Midagi erilist peitub sõnakunstnikus, kes oma ande väega suudab luua midagi sellist, mis puudutab paljude südameid.

*Elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine.

*Minu kujutluses kuuluvad mees ja naine kokku endastmõistetavalt, millegi nimel, mis on palju kordi suurem kui nemad ja millest nad alles üheskoos aimu saavad.

*See, kes on loomuldasa õrn, on sündinud õppima tugevust; kes tugev, on sündinud õppima õrnust.

*Olen veendunud, et kõige jõhkramgi mees on sisimas õrn - ja ehk ongi jõhkrus haigetsaamisest sündinud äraspidine õrnus. Nagu küsib Kahlil Gibran oma “Prohvetis”: mis on kuri muud kui omaenese näljast ja janust piinatud hea? ''

(Järgmisel korral räägin juba oma lemmikluuletajast, Inderk Hirvest.)

Armastusega, Getter.

I'm all gone, with you, I'm just done.

Ma kardan iseennast. Oma mõtteid. Oma tegusid. Oma pilku. Ma olen eksinud. Eksinud, oma nii sirgena näival teel. Teel, kust tagasi pöörata ei saa ja otse haigutab ees põhjatu kuristik. Pean ise raja talluma, olgu see sile maantee, kivine kruusatee, soo või sügav merepõhi, pean seda ise tegema, saagu mis saab. Ja ehk siis on mu jaoks selge, et ka kõige sirgem tee pole sugugi sirge.

Kui ma sind teadsin

päris hästi veel

olid sa hulljulge

su silmis oli terav nuga ja verev valu

ja su südamelööke oli kaugleki kuulda

Sa peaaegu,
et hirmuski olid,

aga liiga õrn vist,

et mõrvar olla

Kui ma sind teadsin,

päris hästi veel

siis olid sa hulljulge

ja sinu hingamist oli kaugeltki kuulda

Sa peaaegu, et hirmuski olid,

aga nüüd liiga mõrvarilk vist, et õrn olla

Vaid mask...

Sa olid mu näo ees,

mille viimaks tõmban eest,

ja maha tallan,

sest olen väsinud,

su järele ootamast

-mina ise-

But it's over now, go on and take a bow

Laupäev oli... meeldejääv. Šokeerivalt ja liigagi meeldejääv, aga ma ei kahetse mitte kui midagi. Õigemini, mida olekski mul kahetsed? Vähemalt oskasin ma teisi õpetada kuidas ühe teatud asja sisse puhuda nii, et õhk otsa ei saaks, aga piiks ikka aparaadist läbi käiks (Ise ausaltöeldes ühtki kogemust mitte omades). Aga selle koha pealt edaspidi ajalugu vaikib.

Tegelikult, rebjaatad või djeetid või kuidas teile rohkem meeldib, on asi nii, et kõik on Russian Roulette , I'm a Gypsy ja Breathe Me vahepealne bullshit. Ma ei tea enam mitte midagi. Näiteks seda, kas ma täna üldse vene keele tõlkimiseni jõuan (Ja siis homme hommikul järjekordset kahte e-koolis tajudes närviliselt kella vahin). Kõik on umbes. Kõige all pean silmas oma mõttetorusid. Miks kõik head asjad ja inimesed minust nii kaugel on? Ja miks peab Justin Biberil üldse häälemurre kunagi tulema? Tal tuleb selline rõve karu hääl ja ta ei laula enam kunagi "Baby, baby, baby". Ma lubasin Haydenile, et leiutan ajamasina, supernatural tunneli, kust iga kell ükskõik kes võib täiesti tasuta ükskõik kuhu maailmaotsa minna, nüüd ma mõtlesin, et leiutan ka häälemurde ärajätmise masina ja kõigil kellel on soovi omada tüdruku häält, võivad seda mult TÄIESTI TASUTA seda teenust paluda :). Mis siis, et see täiesti jabur on. Peaasi, et Bieber veel kaua babytab.

Vaata, sa tead, et ma südames lubasin, et ei anna sind alla ja võitlen edasi, mis sest, et tal on raudrüü ja mõõk, minul vaid võinuga ja kopitav puutükk kilbiks. Lubasin,et ei anna alla. Aga tead... I'm tired of waiting, waiting here in line, hoping that I'll find, what I've been chasing.... And I don't wanna here that sound of loosing, what I never found. Sellepärast ma annan alla, kõik, mis sest, et mu süda tilgub verd ja ma teeks kõik, et see mis oli ,oleks jälle on, aga tean, et kuni tema on läheduses.. Mind ei eksisteeri. Nii, et ma lähen ja rajan üksinda teed, teed, mida kord koos alustasime.

Goodbye my lover, goodbye my friend, you haev been the one for me...

But it's over now

Ei, ära ütle, ära ütle mitte midagi,

oskan sinu naha alla pugeda,

sinu silmi vaadates peale enese ei näe kedagi,

ilma sõnu lausumata suudan sind lugeda

Ei, ära ütle, ära ütle mitte midagi,

ainult sinu peelgelpilti näen peeglis enese ees,

et tegelikult ei huvita kedagi,

peale minu, mis toimub sinu südame sees

Ei, ära ütle, ära ütle mitte midagi,

sest kõik ütlesid mis vaja,

ja ära karda et teist kedagi,

peale sinu minu südames iialgi kajab

-mina ise-

We're meant to be together, I'll be there and you'll be near, and that's the deal my dear

Shakira - Whenever, whereever

I'm on my own from now on

Kõik ja mitte midagi? Pidasin seda alati kirjanduslikuks saastaks millest koguaeg räägitakse, mida ma isegi rääkinud olen, kuid mida reaalsuses ei eksisteeri. Aga ma eksisin, rängalt. See on olemas ja rämedamal kujul, kui ealeski kujutleda oskasin. Ühel poolel teed on sul kõik millest unistanud oled, teisel pool mitte midagi. Kuid see kord pole tee sinu valida. Ja sa istud, oodates homset. Ühest küljest peaaegu, et ootusärevusse surres, teisest küljest aega peatada soovides... Sest homne võib tuua nii õntsuse kui hukatuse. Mida sa teed? Kas annad alla, sest tead, et lootust peaaegu pole ja isegi kui saad mida tahad, on kõigel oma konksud ja agad. Või hoiad pöidlad pihus, selja sirge ja pisarad kibedalt kurgus, kogu "Võib-olla"-le käega lüües ja uhkelt homsesse jalutades, ükskõik kas kõnnid pimedusse või valgusesse. Valikut ju pole ja taganemiseks on ammu liiga hilja.

Waiting here in line, hoping that I'll find, what I've been chasing.

Jason Walker - Down

Come rude boy, boy

Kaks vilkuvat tänavalamppi

Istusime kahekesi inimtühjas toas. Ennast ma inimeseks ei pidanud, Teda samuti mitte. Ütleksin, et toas oli kottpime, aga aknast sissepaistev tänavalamppide valgus ja kardinate mitteeksisteerimine määrdunud aknakolaka ees rikkus minu rikkus minu püüdluse täiusliku pimeduse poole. Mina istusin ainsal toas oleval mööblitükil, logiseval puittoolil, Tema aga kõndis edasi-tagasi midagi omaette sositades ning selgesõnaliselt vandudes. See häiris mind, tema rütmilinekõndimine ja põranda krigin igal teisel ja viiendal sammul. Ma hoidsin oma suu kinni, sest teadsin, et Tema juuresolekul on targem mitte midagi öelda. Ma vaatasin korraks aknast välja ja märkasin, et kaks tänavalamppi vilguvad. See häiris mind, see häiris mind nii väga, et mu pea hakkas valutama. Ja järsku ta seisatas, otse minu ees ja vaatas mulle otsa, oma hõbehallide, hundiulgu täis mandlisilmadega. Ma kartsin seda, mitte Teda ennast, aga tema pilku. Miks? Sest see nägi minust läbi, see nägi iga mu mõtet, iga mu tunnet, iga mu unistust, see nägi kõike. Aga kuna ma juba olin.. teate küll, sellises olukorras ega hoolinud millesti ning vaatasingi talle otse silma. Ta ehmatas ja hüppas tahapoole, ta ei oodanud seda. Ma vaatasin teda ja ma põlesin sees ja ma arvan, et seda oli näha. Siis ta istus, täpselt minu ette, vaadates ikka mulle silma. Ja ta siis ta ütles: "Kas sa saad aru, me oleme surnud. Sina, kui inimene, mina kui sinu mõistus." Vaatasin jälle aknast välja, tänavalambid ei vilkunud enam. Tahtsin kergendusest ohata, kui tundisn, et ei saa hingata, proovis õhku sisse ahmida, kuid ei osanud. Ma ei osanud hingata. Proovisin end kägistada.. Aga ei tundud mitte kui midagi. "Teist korda surra ei saa." ütles ta. Ma vaatasin enda ette, aga mitte teda, vaid temast läbi. Ja siis see juhtuski. Midagi valget tuli aknast sisse ja rabas mind endaga ööpimedusse ja mida kaugemale ta lendas, seda vähem mind alles jäi. Ja kui me kohiseva süsimusta mere kohale jõudsime, haihtusin ma ja sain tolmuks või tuuleks või õhuks... Või mitte millekski.

Natuke liiga valge, et pime olla.

Who's afraid of the big bad wolf ?

Ma täitsa kadestan kohe seda Dumbledore'i, noh, seda võlurivennikest Harry Potteri saagast. Ega muidu mulle see võluvärk väga peale ei lähegi, aga Dumbledorel oli selline mõnus riistapuu oma direktori kabinetikeses, mõttesõel. Ta võis sinna kas või kõik oma mõtted panna kui tahtis ja siis hiljem nendega silmitsi seista või neid läbi kõrvaltvaataja silmade vaadata. Aga kui see maailm juhuslikult eksisteeribki ja keegi teist Dumbledore'i teab, siis ehk mainite talle, et on üks selline iseenda mõtetega kimpus inimeseloom, kes väga kõvasti tahaks tema mõttesõela laenata. Diil?

Ja ma istun ja ma mõtlen, et miks Little Bo Beep oma lambad ära kaotas, miks digi tv kava näitab, et on aasta 1970, miks ma ei maga, miks kalad on head.. ??

Silmakesed hakkavad näkku panema. Annaks neile vastlakukklit, aga ma ei jaksa, pärast äkki pimenen veel või midagi. Lähen parem rännakule oma mälestustes või jooksen niisama paar korda nabaga vastu seina ja vaatan mis saab. Sest ausaltöeldes... Õhkštapab ju.

And every time I try to fly, I fall without my wings. Britney Spears - Everytime

Suur sidrun

Mul on öelda nii palju, aga rabava avapauguna pole teile mitte midagi serveerida. Jätan seekord eelroa olemata.

Ma suudan seda ise ka vaevu uskuda, aga eile rääkisin ma, pärast kahte pikka aastat oma õe ja õetütrega nii silmast silma kui Skypega üldse saab. See juhtus nii äkki, nii ebaplaneeritult, nii järsku. Aga ometi tundsin kui oleksime just eile rääkinud. Just nagu siis, kui peaaegu, et kunagi polnudki ma oma õde näinud, kuni järsku ühel hetkel ühes Coon Rapidsi basseiniga hotelli meenutavas kortermajas oma õde kallistasin. Ja tundus, nagu oleksime alles eile kohvitassiga kamina ääres maailmaasju arutanud, kuigi tegelikkuses oli see eilne 12 aastat.
Me rääkisime ja rääkisime, kuni ühel hetkel käis minus mingi põlks ja kõik jõudis mulle lõpuks kohale. Ma räägin oma õega, kes on maailma teises otsas, keda ma pole näinud ega arvatavasti ka näe järgmised kaks aastat. Ma põlesin ja kõrvetavad pisarad tikkusid silmanurka, kuid ma võtsin ja toppisin kõik oma tunded ühte suurde pappkarppi ning viskasin selle karbi kapisügavustesse. Ma ei taha nende tunnetega tegeleda. Lihtsalt ei taha ja kõik. Ja seekord võtan ma endale ametliku loa seda mitte teha.

Tänase päeva olen ma veetnud Big girl Do cry öösärgiga, istudes oma sinepikollases tugitoolis looteasendis ja nagu telekasõltlane virvendavat ekraani passides. Ise peas korrutades iga kord tähtsuselt erinevas järjekorras pakiliste asjade jada, mida ma täna peaks tegema, kuid täiesti usutavalt naiivse näoga homse varna riputan. Ma tunnen ennast nagu tühjakspigistatud sidrun, krimpsus ja söömiskõlbmatu. Kuigi ma pole teinud mitte midagi, mis peaks mind nii tundma panema, just vastupidi... Aga mis siis kui minu peal töötabki see Tagurpidi Antsu teoreem? ah unustage ära. Tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et kui Sa kaotada ei oska, ära parem mängima hakkagi. Kui kaotad, kaota nii nagu oleksid võitnud, aplausi ja autasuga, milleks on enesevõit. Ja kui võidad, võida nii, nagu oleksid kaotanud, mitte uhkeldades, kahe jalaga maa peale jäädes.

Ja ma arvan, et nüüd on viimane aeg omale kark alla ajada ja näidendi käsikirja kirjutama hakata.. Mis ma öelda oskan, äkki ma lihtsalt olengi üks suur sidrun... Mida iganes ma selle all ka ei mõtle.. (PS! Tahaks akna pärani lahti teha ja karjuda, et ma olen sidrun.)

There's just something about opened windows

Avatud akendega kollane maja

Tahaksin vihmase mantee lõhna oma pisikese ninaga tunnetada. Tahaksin igas oma keharakus kevade värskust, rohelust ja linnulaulu tunnetada. Tahaksin lihtsalt koolitolmu jalge alt pühkida ja edasi suvesse jalutada, nagu poleks eelnevat olnud ega tulevast tulekski...

Kõõluks maailma äärel,

märkaks sääske oma säärel,

õues passiks kaua kaua

üleks otsiks Mozarti haua

Lehma seljas üle karjamaa ratsutaks,

mind üles leida katsutaks,

rohuliblesid loeks ja nopiks,

liiva põhjata potti topiks

Kui väikene oleks veel ma,

lumememme ehitaks sinuga,

ja ilma muret tundmata,

suudaks kõiki suuri lummata

-mina ise-

Tilluke päikene

Ma võiksin, aga ei hakka peale selle vabandamisega oma pikaajalise mitte blogimise pärast. Sest kui palju ongi neid, kes siia silm punnis, ootusärevusest tulvil lugemisihalejaid tuleb? Mitte just eriti palju, nii et ei, ei, ei hakka täna vaeva nägema.
Tegelikult oli midagi muud, mis minu suures väikses südames kripeldas. Midagi kibedalt magusat. Laias laastus jälle kord see kolmetäheline, ühesilbiline sõna - AEG, mida ma ühekorraga jumaldan ja jälestan. Kooliaasta on tegelikkuses peaaegu läbi ja see on pealtnäha muidugi üks rõvedalt hea asi. Aga kui tõsiselt sellest imeõhukeset pealiskihist alla sügavustesse sukelduda, siis tegelikult... Leian mina, et iga päev, millest saab homme ja siis eile, on samm, lähemale lõpule. Kõige lõpule, selle piinavale, pitsitavale lõpule. Ja praegu just meie klassi lõpule. Iga päev tiksub aina lähemale ja lähemale sellele päevale kus me koolitrepil seisame, varjatud rusutusega naeratame ja õnnitlusi saame. Aga mis õnnitlused need on? Need on "Teie teed lähevad nüüd lahku", "Vaata, saadki oma parimast sõbrast lahti" ja "Mitte ühtegi klassiööd enam" õnnitlused. See on peaaegu, et võimatu, uskuda, et ühel päeval ei kõnni ma seda ühte ja sama sirgjoonelist teed pidi kooli, ei nühi kella kolmeni maailma parimate inimestega koolipinki, ei naera ennast laua alla täiesti mõttetutena näivate naljade pärast... Ei näe enam neid 22 paari lihtsaid, kuid siiraid ja õnneläikelisi silmi. See kõik mis on minu turvaline paik, minu kodu, minu inimesed, minu maailm... Saab lihtsalt otsa. Mis sest, et paljud seda teed jätkavad. Miski pole enam sama, kui kasvõi üks inimene lahkub, me pole enam ühtne tervik. Oleme üks ilmatusuur sõõriku AUK.

Nii pisike koht see,
kus meie südamed elavad sees.
Ja nii lühike tee,
mille lõpus leian end kooli ees.

Nii tilluke majake see,
kus oleme kui kalad vees,
nii väike lauake see,
kus kontrolltöö leian enese ees.

Nii lühike aeg see,
kui käime ühte teed,
Nii ruttu see,
kui leiame end ülikooli uste ees.

-Mina ise-

Ma olen su silmapilk

Karda mind, ma olen terav

Ma olen veretilk

Püüa mind, ma olen tappev mürk

Ma olen vale su huultel,

hüüa mind, ma olen patt, sinu vead.

Ma olen kaja vastulevail tuultel,

kuula mind, ma olen hääleke su peas.

Ma olen põlev iha su sees,

rebi mind, ma olen ainus mis kustutab tuld su sees

Ma olen mida kutsud armastuseks,

armas, kuid rabavalt armutu

Olen ohtlik, saatuslik,

tunneta mind, olen valus põletushaav su südamel

Olen miraaž vaid,
vaata mind, kaon, kestan viivu vaid

-Mina ise-

Süüta, kuid süüdalne. Hävitamatu, kuid haavatav. Teadlik, kuid teadmatuses. Sirge sihiga, kuid eksinud

This time, let's play 47 questions ?

Sain selle www.ankkzzz.blogspot.com

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Getteri võttis isa mingist raamatust
2. Millal viimati nutsid? Pole enam eriline nutja, nii et ammu.
3. Kas sulle meeldib su käekiri? Meeldib.
4. Mis on su lemmik lõunasöök? Kuna lõunasöök on koolitoit, siis lemmik koolitoit on vist ühepajatoit ja kartul hautatud kapsa ja hakklihaga.
5. Kas sul on lapsi? Enda teada mitte.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Pean ennast täiesti sõbrustamiskõlblikuks, nii et jääb jah vist.
7. Kas sa oled tihti sarkastiline? Kui vaja on, siis hoidke alt.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Ei, aga juba pikemat aega kaalun seda.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Võib-olla.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed? Teraviljahelbed ikka, šokolaadiga :D.
11. Kas seod pealad lahti, kui jalatsid ära võtad? Oleneb kui palju mul aega on.
12. Kas pead end tugevaks? Jah.
13. Milline on su lemmikjäätis? Piparmündi ja šokolaadi oma meeldib.
14. Mida märkad inimese juures esimesena? Silmi ja kulme.
15. Roosa või punane? Hmm... Kui on Girly Day siis roosa, kui Feminen day, siis punane.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Et ma enamusi alustatud asju lõpule ei vii.
17. Mida igatsed kõige rohkem? Ameerikat ja umbes 40. seal elvat inimest.
18. Millise asja ostsid endale viimati? Ise ostisin viimati teritaja endale.
19. Mida hetkel igatsed? Igatsen puhkust ja aega iseendale, raamatutele.
20. Mida viimati sõid? Makarone pihvidega.
21. Mida hetkel kuulad? Nickelback - Rockstar 2/8 viimasel ajal.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? sinine
23. Lemmiklõhn? Vihmase maantee ja oma aia lõhn.
24. Kellega viimati telefonis rääkisid? "Minu pruudil on mälukas"
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida? - Kui mind sunnitaks seda tegema, siis ehk iluuisutamine.
26. Su juuksevärv? - tumepruun
27. Su silmade värv? Olenevalt valgusest roheline abosluutselt kõigi muude värvide seguna
28. Kas kannad kontaktläätsi? - Ei, aga kunagi kavatsen osta, loodetavasti ilma Zoom in või Zoom out'ita.
29. Lemmiktoit? Kartulipuder koore-seene (+kana ka vahest) kastmega
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Õdusfilm suure ja norga Õ-ga
31. Mis filmi viimati vaatasid? "Paranoia"
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad? - Kannan kleiti hoopis.
33. Suvi või (ja) talv? August algus ja veebruari lõpp
34. Kallistused või suudlused? Mõlemad.
35. Lemmikmagustoit? Sõltlasele kõlbab kõik luksuskaup.
36. Mis raamatut hetkel loed? "Kuristik rukkis" ja "Vaigust kiiker"
37. Mida su hiirematt kujutab? Poolpaljad naised trellide taga, aga ema töökaaslane ütles talle, et see pidi hea matt olema.
38. Mida viimati telekast vaatasid? "Kodu keset linna"
39. Lemmikheli? Öösiti mööduva rongi ragin, päeval paremal päeval naer, halvemal viimase tunni kellahelin
40. Rolling Stones või The Beatles? - Mõlemad on täiesti kuulatavad
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? - Ameerika
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? - Teha iluopil metsa läinud Vercage nina
43. Kus sa sündisid? - Rakveres
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha? - Mitte ühtegi, pole isu järgi proovida.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega? - Eile, Olariga teel Magnuse juurde
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus? - www.msmarleybrilliants.blogspot.com
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid? - Neid on 3 + 2 niisama meelemürgiks

CAUSE WE ALL JUST WANNA BE ROCKSTARS, but some wanna be just lifesavers

Minu katkematu peenike mõttelõng ja
sinust nüriks püütud inimõng
videvikuvärvi igavikulised silmad,
kristalseks klaasistunud pilk elussurnud silmas

Vaikiv sõnadeta sümfoonia,
verev suudlus kaelal, kus enne lebas muhk lümfoomina
Lakkamatu, kuumalt põlev ere leek,
mis armutult põleb minu enda keha sees.

Sest kõigel millel ilus algus,
kord ka surmava lõpu valgus.
Ja kõik, mis kaugelt kullana näib,
lähedal olles roostetav plekitükk vaid

---

Taevas, millelt võtsid kõik värvid
Su sees armutu armastus, mida mulle sisse valasid
Vaatan tõtt Sul ja tean, jäägitult sees, nagu hälvik
ja armastusepisar, mille mul kinkisid, kuid nutma ajasid

Väljaspool sind põhjatu vaikiv tühjus
Seespool Sind aga rohkem kui eales öelda oskaks ma,
ja see ongi minu armastuse suurim põhjus,
See sinu salapära, mõttevara, Sina lihtsalt Sinana

---

Tühjalt tühjusele tõtt vaatan,
ja peelgelpidis iseenda pilku kardan,
ma tahan, et keegi mu mõttepeenart rohiks,
sest keelatut teen, mida ei tohiks

Ja tean, et mida Sa ka ei ütleks, ei teeks,
eitadeski Meie poolt tallutud rada jääb peateeks
Sest isegi kui ütled, et midagi me vahel enam pole,
siis ilmselgelt südamepõhjas veel rohkemgi armunud oled.

Autoriks - Mina Ise

Tasa, ole tasa, sest siis Sa kuuled kuidas ma südames karjun su poole, et jäägitult armastan Sind

Südamepurustusvabrik - tasuta teenus - nr 555888, sõnumina: noloveatall

Ma olen ise süüdlane selles kõrvetavas põletuses minu südamel, milleks on sinu nimi. Jah, ma hävitasin selle ise ja taastasin, siis jälle hävitasin ja küllap nüüd enam kunagi ei taasta. Nüüd ma vaatan kuidas mu enda loodud kibe saatus mind raputab. Teid nähes nuttes pean naeratama. Takka kiites laitma ma pean. "Jah" öeldes "ei" mõtlema ja ahelaid kandes tänama. Armastades pean vihakama ja taastades hävitama. Mul oli lootus, aga täna sa hävitasid selle, ise teadmata, aga võib-olla teades ja tahtlikult rebides. Ei, ma ei süüdista sind, ainult iseennast, sest olin lollim kui kõik maailma toolijalad kokku. Ma puhusind sind tolmuna nelja tuule poole, ning püüda sind on nüüd sama hea kui aidsist terveneda. Kuid saagu mis saab, pisarsilmil ma jätan sinuga hüvasti, sõudes ikka paati merel, milleks oled sina ning kallast ei paista. Vaatan ikka seda Päikeseketast, milleks oled sina, kuni pimedaks jään. Sest pole tähsust enam, sinuta tolmuks ma saan. Hävin nagu hein kulutules. Jah, ma jätan jumalaga sinuga, sest mida pole.. seda ju pole?

Tundmatu autor:

Kõigel, mis tundena südames sõuab,

valude varjud, ilude väed,

igatsus, pisarad - palvel käed-

küsi sa: kuidas? miks? millal?

Sihtisid pole sillal

Armastusega, Getter

tuli-, tuli-, tulikuum

Seda laulu kuulates ma sulan. Üheks suureks sokolaadiloiguks omaenda mälestustevitriinil. Aga see šokolaad pole magus, vaid mõrkjassoolane. Segunenud verest, pisaratest, higist, armastusest, valust, vihast, mälestustest, heast, parimast. See on põhajtu sügavus. Täis kõike, kõike mida võimalik. Ja silmi sulgedes ma tunnen, et olen seal. Tunnen suurte šokolaadiküpsiste ja ahjus küpseva liha lõhna. Tunnen linade vahelist värskust ja elektrikapi surinat. Tunnen lapse naeru ja õe juttu. Tunnen tolmuseid teid ja majadevahelist parki. Tunnen koridoride lõhna ja suurepärasust. Tunnen iga viimast kui sekundit, nagu oleksid need just lõppenud. Tunnen ja olen õnnelik, täpselt nagu siis. Aga mu silmad valguvad täis tulikuumi põlevaid pisarad. Nagu keegi pistoda vajutaks hinge või kuumusest hõõguva söe pihtide vahel paneks. Kuid veel lausam on, et te ei saa seda kunagi mõistma. Ma tean ja ma ei palugi teilt seda. Teie jaoks kaugus on Sonda, Tallinn vahel ehk Helsinki. Minu jaoks kaugus on maailm. Kaugus ongi kaugus. Ning seepärast ei oota ma teilt midagi. Istun, nutan omaette ja olen siis jälle uus, täis vana valu. Kuid ükskord saan ma mida ihaldan, mida vajan tõeliseks õnneks.

Armastusega, Getter.

Istun, mõtlen ja kuulan aegumatuid lemmiklaule. Vanasti sellest piisas, et end hästi tunda ning omaenda segasesse mõttemaailma sukelduda ja tükiks ajaks pidama jääda. Nüüd aga olen ma nagu täitmatu auk. Miski pole piisavalt hea, piisavalt põnev ega piisavalt suur väljakutse. Mida rohkem ma kogen, arenen, vananen, seda rohkem kasvab mu kustumatu janu kõige uue ja huvitava suhtes. Ma tahan pidevaid muutusi, ma vajan neid. Ilma ma tüdinen ja jätan uduse silmapiiri taha. Ma tunnen, et olen muutunud. Osalt paremuse, osalt helvemuse poole. Mul pole püsivust ega oskust alustatu lõpule viia. Minu jaoks on kõiges midagi puudu, kõigel midagi viga. Võib-olla see on perfektsionismijanu. Võib-olla ma olengi ebaperfektselt perfektne perfektsionist. Ise samal ajal teades paremini kui midagi muud, et kui maailmas midagi ei eksisteeri, siis just perfektsionismi. Nagu ei ole olemas olevikku, on vaid mineviku mälestused ja tuleviku unistused. Nii ei ole ka perfektsionismi selles patuses, ambitsioonikas, ihalikus inimmaailmas. Ja nii ma siis istun, mõtlen ja kuulan aegumatuid lemmiklaule, ise oma segases mõttemailmas uusi muutusi väljamõtlemas.

Armastusega, Getter.

Nagu lõpul on algus, on algusel ka lõpp.

See oli nagu uhkeim, kalleim, maitsvaim vein minu ees kristallpokaalis. Ma sain seda vaadata, selle lõhna nuusutada ja selle eksistentsi tajuda. Aga enne kui ma sain seda rüübata.. Rebiti see mu nina alt ja visati maha tumepunaseks loiguks ja tuhandeks teravaks killuks. Siis pühiti see ära, naeratati ja mindi edasi. Ma vaatasin enda ümber seda naeruga täidetud tühjust, purustatud perfektsust, igavikulise rõõmu hääbumist ning tulikuum pisar voolas alla mööda mu palet. Nii nagu sellel oli aegumatuse, otsasaamatuse, igavikulisuse lõhn, oli sellel ka tühjuse, otsatu kurbuse ja lõikava valu hais. Kuidas ometi saaksin ma olla õnnelik, kui ma tean, et mitte kunagi enam ei jää me kahel korral Budapesti lennust ilma. Mitte kunagi enam ei passi me Helsinki lennujaamas 7 tundi. Mitte kunagi enam ei sõida me 4 tundi taksoga Sofiast Slivenisse. Mitte kunagi ei maga me enam Toma hotelli hiiglaslikus voodis. Mitte kunagi enam ei pea me pupsikute prazdnikut õudusjuttude, putuka ja ootamatu elektrikatkestusega. Mitte kunagi enam ei istu me enam hotelli restoranis poole ööni ega tantsi nagu pöörased. Mitte kunagi ei näe me hullu lauljat ega tema maestrot. Mitte kunagi enam ei lähe me EuroLandi ega peatänava ilupooldi. Mitte kunagi enam ei jäeta õp. Pilvi kohvrit Münchenisse, sest see lihtsalt oli üks kahest kohvrist, mis liigse raskuse pärast lennuksit välja visati. Aga mis kõige mälestusrohkem, valusam ja südantlõikavam, mitte kunagi ei näe me enam neid imekspamdavaid, aukartust tekitavaid ja inspireerivad mägesid ega mägi teed. Mitte kunagi ei tunne ma, et tahaksin surra sellesse ilusse Veliko Tarnovos, mis mu ähvardas mu silmi peast tirida. Mitte kunagi enam ei lähe me sellesse rohelisse, jääkambri külmusega kooli, mille lapsed meid kui staare kohtlevad, tehes kahe tunniseid pressikonverentse meenutavaid sessioone. Ja mitte iialgi enam ei näe me Tuukanit, kes laulis paremini kui need Eesti superstaarihakatised, kes oskas inglise keeles ainult "My name is Tuukan", kuid sellest hoolimata suhtelmises alla ei andnud. Aga kõigest eelenevast veel miljoneid kordi südantlõhestavam, hävitavam on see, et me ealeski enam ei näe Mateušši ja Gošhjat, kellega igal õhtul naeru sisse lämbusime, rääksime kõikidest maailma asjadest, tantsisime jalad villi, jagasime õnne.. Võtsime viimasest kõigest. Ja olles seal lootsin ma igal hetkel, et aeg jääb seisma, et see ei liigu, et me ei pea lahkuma, et kõik jääks nii nagu ta oli. Aga see sai otsa. Nii nagu lõpul on algus ja algusel on lõpp. Jah, ma olin õnnelik, jäägitult, otsast otsani. Jah, ma olin rõõmus, jäägitult, otsast otsani. Ma olin täis iga võimalikku emotsiooni. Sest see mis oli, oli imelisem, kui ma ealeski loota oleks osanud. Sellepärast tean ma nüüd, et pole olemas õnne ega rõõmu, mis kestaks. Sest kõigel millel on algus, on ka lõpp. Ma vaatan seda kui õnnekaleidoskoopi, iga sekund täis unustamatuid seiklusi ja rahulolu. Ma vaatan silme ees mälestusfilmi, sest ma salvestasin kõik, et see ealeski ei ununeks. Ja ma vannun, et ma iialgi seda ei unusta. Sest see oli liiga hea, liiga õnnelik, liiga valus ja liiga kurb, et seda unustada.

Armastusega, Getter.

Bittersweet

Ma seisan, keset seda lärmi ja hullumeelsust. Ma panen silmad kinni ja kuulan Angelat ülikiiresti ja ebatäpsel viisil Nõia elu laulmas. Ma kuulen Lullat laulmas täiesti ajuvaba, aga nii südamelähedast laulu. Ma kuulen Magnust kritiseerimas täiesti mõttetute asjade üle. Ma kuulen Maarikat täiesti pesuehtsat Bollat panemas. Ma kuulen Agrist arutlemas kahtlaselt imelike teemade üle. Ma kuulen inimesi enda ümber rääkimas. Ma kuulen inimesi enda ümber naermas. Ma kuulen inimesi enda ümber hingamas. Ma kuulen inimeste südamelööke, sest nad löövad kõik ühes taktis. Ja siis ma teen silmad lahti. Ma näen, kuidas Anton kõrvast kinni hoiab ning oma ette midagi jahub. Ma näen, kuidas Lulla uut "raamatut" kirjutab. Ma näen, kuidas Murukas jälle oma teemat amfiibmehest, aia eest hoolitsemisest või koorikloomadest räägib. Ma näen, kuidas Ivar on poole kehaga teise korruse aknast väljas, et meeter korda meeter jääpurikat alla lükata... Ja ma näen Angelat ning Tarmot end prisarateni naermas ning iseennast koos nendega. Ma vaatan enda ümber ja ma mõistan.. See ongi puhas õnn, rahulolu, rõõm. Ja ma hingan sisse, seda läheduse lõhna, kopsud sügavalt täis, sest ma tean... Et kord on meil kõigil oma elurada. Et möödub aeg ja see saab otsa. Nagu saab otsa ka kõik muu. Saan otsa ka mina ja teised minu ümber. Sellepärast ma võtan viimast, sellest teiste jaoks vähesest, võib-olla mittemillestki, kuid minu jaoks kogu minu maailmast, minu kõigest, viimast. Ning ma tean, et isegi kui väliselt on kõik otsas, on see kõik mul elusalt ja värskelt täiesti olemas, mälestustes, nagu oleks see olnud eile..

väiklane ebaõiglus

D. Karev

Su igasugusust igatsen rohkem kui
midagi muud.
Olen teadnud Su kuristikke.

Olen kummardund üle silla
ja vaadanud vette.
Sääl, põhjatuses,
ei ole põhjustki mitte.

Ja kui jäänud on viimne sõõm sinu ligiolu karikast, siis ma võtan seda kui viimast korda. Rüüpan, maitsen ja pisarais neelan. Ja kui jäänud on viimne vihmapiisk sinu sõnadest, siis ma kuulan seda kui viimast korda. Mõtlen, kuulan ja sügavustesse salvestan. Ja kui jäänud on viimne pistoda sinust endast, siis ma võtan seda kui viimast korda. Haaran, surun oma südamesse ja vajun surmarüppesse, sest koos sinuga suri igavik, lõputa muinasjutt, põhjatud sügavused.

Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm

käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.

iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!

D. Kareva

Üksainus kord

Nagu igavik kestab vaid silmapilgu.Nnagu kastepiisk sureb hommikuvalguses, päikesepaituses. Nagu vaikus mis rebib tükkideks mu iga viimase kui mõttekillu. Nagu rõõm, mis tekib ainult selleks, et jälle hääbuda. Kuidas saab olla jäägitult õnnelik ja südamepõhjani õnnetu ühekorraga? Kõik on nii imeline, nii hea, aga ma kardan, rohkem kui pimedust, rohkem kui lõputut vaikust ja isegi rohkem kui surma... Ma kardan, et kõik see hea saab otsa.. Ma tean, et tegelikult saabki, aga lihtsam on silmad sulgeda ja mõelda, et ma elan igavikus, mis lõooeb siis kui lõppeb kõik.

Kui kõneleda üksainus kord,

on vastutus ni isuur,

et ükski sõna ei näi väärt,

et öelda.

Kui elada üksainus kord,

on võimalus nii suur,

et tardud

ning tummalt lased mööda.

D. Kareva

Untitled

Kahtlane, kuidas hommikul kella poole seitsmeni ülevalolek koos maailma parima maailmaasjade-arutajaga maailma asju arutades justkui laotab kogu maailma ukse ette, muutes kõik takistused olematuks, võimatu täiesti reaalseks, väikese suureks ning lihtsalt paneb aja peatuma.

Kahtlane kuidas mõni väike asi võib sind nii hullupööra õnnelikuks teha, pannes su pea täis miljoneid mõtteid igast mõtteuniversumi nurgast. Ja see paneb sind tegema asju, mida tavahetkedel ei teeks. Minu puhul oli see praegu lihtsalt see, et ma arvatavasti viimast korda oma mp3-ga "kontakti sain" ja sealt veel enne "lõppu" kõik laulud kätte sain. Kõik need laulud, millest igaüks minu kohta totaalselt , ent detailiderikast lugu räägivad. Näiteks Kid rock - All summer long. See laul pole ju isegi mitte minu ajastu kohta, ei räägi otseslt ei minu kogemustest ega tunnetest. Aga ometi tunnen ma täpselt sama, mida laulu kirjutaja pidi tundma. See laul.. Lihtsalt kisub kusagilt sügavatest nostalgiasahtlitest vanad mälestuste investeeringud välja ja paneb neis ennastunustavalt sobrama.

Kahtlane kuidas mõni väike asi võib sind nii hullupööra kurvaks teha, pannes sind peaaegu nutma ja nii vastikult hüvastijätu tunnet, ent suurt austust tundma. Minu puhul praegu see, et Doktor Oz Oprah'i show'st lõpetab seal töötamise. Saate aru, neil ei tule ühtegi ühist showd enam. Oz'il on nüüd oma show. Jah ta on arst, on küll, aga ta on nii hooliv, armas, aus ja avameelne, nii uplifting. Ja nüüd teda enam lihtsalt ei ole ekraanil... Ebaaus, valus, kohutavalt... nõme.

Kahtlane kuidas mõni inimene sind läbi ja lõhki mõistab. Eriti inimene, kellest ma poleks seda esmakohtumisel üldse oodanud. Ta tunneb ja teab justkui iga sinu salamõtet, ootust, lootust, kartust.. Justkui teab kõike. Ometi on ta ju tundnud vaid mõne aasta... Küllap see ongi nii, et mõnda inimest tead aastakümneid, ent väike eemaloleks, konflikt, väike asi võib igaveseks lõpetada kõik mis on olnud ega tule kunagi tagasi. Teist inimest tunned vaid päevakese ja räägid talle kogu oma eluloo ning mitte miski ei suuda hävitada seda mis tekib. See on ja jääb.

Vahel ei suuda ma ise ka ära imestada kui ilus on elu ja kui head on inimesed mu ümber... kuidas peaaegu olematud asjad mind nii õnnelikuks või õnnetuks teevad, panevad mind mu elu , sõpru ja kõike muud hindama. See on nii imeline tunne, et isegi armastus jääb sellele alla..

Ma soovin, et ma saaksin aega peatada... Ma soovin, et keegi annaks mulle väikese vääniku, mis jätaks mind igavesti väikeseks. Sest täiskasvanute maailmas pole enam olemas usku võimatusse, usuku reaalsesse üleloomulikkusesse ning maailm ei ole jalge ette laiali laotatud. On kohustused ja vastutus... On kõik, millest praegu isegi mõeldes hirm hakkab.

Let's play 100 questions.. ?

K$$'lt idee. (Aga, et ta kogu au endale ei saaks, siis PS. tema neid välla ei mõelnud. naer.... bolla?)

1. Kus sa olid 3 tundi tagasi?
Mul on kalamalü, aga suure pingutuse saatel mäletan Kaidi juures olekut.
2. Mis on su suurim unistus?
Näitlejaks saada ja Ameerikasse elama minna.
3. Oled sa kunagi söönud rasvakriiti?
Ei ole, lähitulevikus pole kavas ka.
4. Kas sul on midagi roosat meetri kaugusel?
On, CD kott, pliiatsi kujuline CD hoidja, roosa marker.. Kõik I guess.
5. Kuna sa viimati käisid mõnes kaubanduskeskuses?
Suure ajuragistuse tulemusena mäletan,e tviimati eelmisel aastal, rohkemaks pole võimeline.
6. Kas sul on praegu sokid jalas?
Mkm, ma ei kanna kodus sokke.
7. Kas sa omad midagi väärtuses rohkem kui 15000 krooni?
Minu elu koos kõigi lisanditega alustades sõpradest ja lõpetades unistustega.
8. Kuna sa viimati käisid linnast väljas?
Kui Erra-Liiva on hullult linnast väljas, siis eile.
9. Oled sa käinud kinos viimase 5 päeva jooksul?
Kui Kiviõlis oleks kino, siis arvatavasti oleksin praegugi seal.
10. Oled sa ilus? Oma arust.
Omamoodi on kõik ilusad, MINA KA. naer...
11. Mida sa viimati jõid?
Täna.
12. Mida sa praegu kannad?
Riideid, obviously.
13. Naudid sa auto pesemist?
Kas millegi muu pesemist peale iseenda saab nimetada nauditavaks üleüldse.. ?
14. Viimane asi mida sa sõid?
Makaronid lihapallidega, aga enne seda Pomelot.
15. Kus sa olid nädal aega tagasi sellel ajal?
Ma oletan, et samas kohas.
16. Oled sa viimase nädala aja jooksul ostnud mõne riideeseme?
Ei ole.
17. Kuna sa viimati jooksid?
Täna, Kaidile vastu minnes.. Kuigi tegelikult tuli tema ju mulle vastu.
18. Millist spordiüritust sa viimati vaatasid?
Kuulasin suusatamist, aga vaatasin A. tungival soovil korvpalli.
19. Lemmikloom?
Igatahes mitte hobused või hamstrid...
20. Unistuste puhkusesiht?
Kui puhkusesiht siis Tahhiiti saared, Sri Lanka, või Surnumere äärne kuurort.
21. Viimane maja kus sa olid, mitte sinu kodu?
Kaidi oma...Aga tegelikult pole see maja veel niipea tema oma.
22. Hullim kahjustus sinu kehal?
See kolmveerand küüs mu pöidlal, aga see saab varsti korda. (MA SÜDAMEST LOODAN)
23. Oled sa olnud armunud?
Kui ei oleks, siis ei oleks ma normaalne.
24. Igatsed sa kedagi hetkel?
Igatsen, alati igatsen USA houmisid.
25. Viimane sugulane keda sa nägid?
Ema.
26. Kui sul oleks supervõime, siis mis?
Ma olen rahul sellega, kes ma olen.. Aga kui ma just pean midagi valima, siis nähtamatuks muutumine äkki.. ?
27. Mis täna teed?
Mõtlen ennast lolliks.
28. Kellele sa viimati sõnumi kirjutasid?
Kaidile.
29. Järgmine reis?
Mu elu on selle ennustamiseks liiga spontaanne.
30. Oled sa kunagi laagris käinud?
Olen.
31. Oled sa eeskujulik õpilane?
Kindlasti :)....mitte.
32. Mida sa tulevikust teada tahaksid?
Mitte midagi, see ajaks midn hulluks.
33. Kannad sa hetkel mõnda parfüümi?
Ei.
34. Oled sa see aasta arsti juures käinud?
Ei ole.
35. Kus su parim sõber on?
Minu maailmas pole parimaid sõpru, on tõelised sõbrad.
36. Kuidas su parim sõber end tunneb?
Nad tunnevad ennast loodetavasti hästi.
37. On sul päevitus?
Ei ole..
38. Mida sa kuulad hetkel?
Taylor Swift - Lovestory ?????? (O.M.G)
39. Kogud sa midagi?
Ma kogun alati julgust ja armastust ja usaldust.
40. Kes on suurim klatšimoor sinu tutvuskonnas?
Emm... ma ei maini parem teda, pärast on jälle jutud lahti :D
41. Viimane kord kui sa nägid politseid?
eile , K$$iga.
42. Oled sa kunagi joonud limonaadi kõrrega?
Olen olen.
43. Mida ütleb viimane sõnum mis sulle saadeti
Ma ei jaksa mäletada ega viitsi telefoni siia ka tuua.
44. Meeldivad sulle vürtsikad toidud?
Oleneb.
45. Kuna sa viimati dušši all käisid?
Eile hommikul.
46. On sul vajadust pesu pesta?
Pestud pesu on küll vaja jah.
47. Mis su lemmik puu on?
Ahvileivapuu.
48. Oled sa kellegi parim sõber?
Võib-olla.
49. Oled sa rikas?
Olen.
50. Mida sa tegid eile kell 12.00?
Päeval? Valmistusin rääkimiseks. Öösel? Rääkisin.
51. Milline on hetkel ilm?
Pime.
52. Mida sa viimati unes nägid?
Ma ei tea kas see oli viimati, aga see on viimane mida ma selgelt mäletan. Ma olin täiskaskasvanu, abielus Seeley Boothiga "Kontidest" ja üsna rase.
53. Ka sa eelistad praemuna või keedumuna?
Muna on muna, vahet pole.
54. Oled sa kunagi andnud raha kodutule?
Ei ole.
55. On sul hüüdnimesi?
Getu, Gets, OMG, MG, tädi Madi (Zaza stiilis), Madli ja neid on olnud veel igasuguseid imelikke
56. Mis hambapastat sa kasutad?
colgate Maxfresh suuveetilgakestega, mis ei ole üldse tilgad vaid terakesed.
57. Kellega sa viimati telefoni teel rääkisid?
Kaidiga.
58. Eelistad sa raha või armastust?
Kahe teraga mõõk..Näiteks Edgar Savisaare armastusele eelistaksin ma raha ju.
59. Oled sa millestki hetkel sõltuvuses?
Muusikast, lugemiest, mõletmisest 25/8.
60. Kas sinu kohta on levinud kõlakaid?
Kelle kohtsa poleks..
61. Oled sa kunagi püksi lasnud liiga kõvasti naermisest?
Ei tea midagi sellest.
62. Oled sa enda arvates ghetto?
Khmm.. Ei ole vist nagu ikka.. ? :D
63. Arvad sa, et loomad saavad üksteisega suhelda?
Kui neil parajasti peretüli ei ole, siis ikka saavad.
64. Kui sa ärkad, mis on esimene asi millest sa mõtled?
Mitte millestki ei mõtle... ?
65. Kuna sa viimati vannituba kasutasid?
Täna.
66. Ütle midagi närvidele käivat.
Sõna Kuna küsisõnana ja reklaamid..
67. Kes on su kuumim õpetaja?
šaladus. Aga välistada võin Verniku, Välba, Vinni Puhhi, Lembu ja kõik imelikud kes teile veel pähe võivad tulla.
68. Oled sa kunagi suudelnud kedagi kinos?
Ei ole.
69. Kumma jalanõu sa ennem jalga paned?
Vasaku, enamasti.
70. Oled sa kunagi nuusutanud koera?
Koera nuusutanud.. ? Iga kord kui neid näed, siis ainult nuusutangi.
71. Oled sa kunagi täielikult keeldunud tegemast midagi, mida kästi teha pudelikeerutamises?
Võib-olla.
72. Nimeta midagi mis on alati su mõtetes.
2 asja on küll, aga las nad jääda minu teada.
73. Oled sa kunagi kutsunud õpetajat ‘emme’ks?
Lasteaias kasvatajaid ja Reet Hiiet olen küll.
74. Tead sa kedagi kelle nimi on Helen?
Ei tea.
75. Mida sa hetkel kõige rohkem tahad?
Ühasuuna piletiti USA-sse, aga tegelt praegu tahan rohkem Pomelot süüa, aga laual on alles ainutl osa sellest.
76. On keegi kunagi kutsunud sind värdjaks?
Ei mäleta ja ei taha ka mäletada.
77. Mis sa teed kui automaadid varastavad su raha?
Üllatus, mul ei ole panga- ega krediitkaarte. nii , et ei põeks.
78. Pead sa päevikut?
Üritanud olen, aga välla ei ole tulnud eriti.
79. Mis on su moto?
"Lootus sureb viimasena."
80. Kas sa tahaksid olla söödud pigem lõvi või tiigri poolt? Ma jagaksin ennast nende mõlema vahel ilusti vennalikult pooleks.
81. Kus sa oled 10 aasta pärast?
Kes ütleb, et ma siis üldse veel OLEN?
82. Mis laule sa laulad dušši all?
Ma ei laula dušši all, ma olen busy pesemisega.
83. Kui sa vaatasid täna end peeglist, mis oli esimene asi millest sa mõtlesid?
Ohjummel, mida lõust. Aga peale 6 tundi und ei põeks..
84. Mis sõna riimub sõnaga ‘aken’?
Pakkpapend ( A. teab :D)
85. Kes ütles sulle viimati, et ta armastab sind?
Ma ise ütlesin endale just praegu, see ju tegi mind viimaseks.
86. Kui sa saad valida miljoni krooni või lendamisvõime vahel, kumma sa valid?
Miljoooni võtaks.
87. Kas sa meelsamini pildistad või oled pildi peal?
Oleneb rahvast, aga iseenda pildistamisel peab ju mõlemat..
88. On sul kunagi olnud leetrid?
ei ole.
89. Mis kingasuurust sa kannad?
38-40, nad kõik on nii erinevad.
90. Kas sa kasutad liiga palju msn’i smaile?
oooo jaa.
91. Nimeta 3 lehekülge mida kasutad iga päev.
Angela blogi, Ksenja blogi ja minu enda blogi.
92. Kui sa võidaksid loteriiga, mis sa esimese asjana ostaksid?
Ostaksin ennast lennukisse.
93. Kannad sa palju pusasid?
Kunagi kandsin rohkem.
94. Oled sa arg,vaikne võõras seltskonnas?
Oleneb sellest võõrast seltskonnast väga palju.
95. Kas sulle meeldib ketšup?
Mingi toidu kõrvale meeldib küll.
96. Kes sind viimati kallistas?
Angela.
97. Kas sa kahetsed midagi minevikust?
Jah.
98. Kas sa arvad et sa oskad laulda?
Jah.
99. Mis on su lemmik vastassoo nimi?
Robert.
100. Kui sa peaksid kohe praegu ameti valima, mis sa valiksid?
Näitleja.

At the Beginning of the End

Nii imelik, kuidas mõned inimesed jäävad vaid mõne päevaga kaugeks ja mitte kunagi enam ei tule nendega midagi nii erilist. Samas mõndadega ei suhtle aastaid, kuid ühest poole tunnisest vestlusest piisab, et taastada kunagine ja isegi veel parem.

When your own thoughts become you're own prison...

This is what dreams are made of...

Ma ei tea. Mitte midagi ei tea. Lihtsalt ei taha teada. Aga ikkagi ma tean...

Kas te olete kunagi tundnud, et kõik on täiesti vale, täiesti nii mitte minulik, täiesti ebamaine ja ebameeldiv ja ebamugav? Selline, tunne, et sa lihtsalt ei sobi või ei tahagi sobida sinna, kuhu sa.. peaksid kuuluma? Mina ei tea, minul igatahes on. Ma tean paljusid, kes tunnevad samamoodi, kuid nad ei tea kuhu nad selle asemel kuuluma peaksid. Aga mina tean, ma tean ja ma tahan, tõesti südamest soovin, rohkem kui ma midagi enamat siin elus kunagi tahtnud olen ja vaevalt ka tahtma hakkan, ma tean kuhu ma kuulun... Tõesti tean, ent kõik, absoluutselt iga detail viitab millelgi muule ja lükkab mind aina kaugemale unistusest, mis alles hetk tagasi tundus täiesti reallne, õhkõrn võimalus, ent siiski reaalsus. Aga teate mis.. ? Ma olen lootusetu kahe jalaga mitte-maapealne, ma olen realist ainult siis kui see mulle kasu toob. Ma olen unistaja, igavene unistaja. Võib-olla saab see kunagi minu nõrkuseks, võib-olla minu tugevuseks. Aga siiani olen ma näinud, et realistide, konserveeritud, kinnise ning way too sihikindla mõttemaailmaga inimeste elu on nii tühi, tühi mahlastest ning vapustavatest detailidest, millest minu elu tegelikult koosnebki.

Ma ei tea selle maailma asjadest veel pooltki, mida ma oma surmatunniks teada tahan, aga ühte ma tean... Ma ei anna mitte kunagi alla oma unistusi. Ma ei jäta neid, mitte lihtsalt sellepärast, et nad on peaaegu täiesti ebareaalsed, mitte ainult sellepärast, et ned arvatavasti kunagi tõeks ei saa ega ka mitte sellepärast, et need ainult minust ei sõltu. Ma lihtsalt ei anna alla, sest muidu on kõik minu jaoks väärtusetu. Ning need kes ei suuda uskuda isegi iseendasse, ärgu oodaku usku ka kelleltki teistelt, sest sinu enda päralt on maailm, armastus ja inimesed igavesti, amen. ;D

...Sugar, spice and everything nice.