you're my sweetest dark secret.

Vikerkaare värvi mälestus

Sa olid minu koidukuma ja minu ehahämarik. Sa olid minu mõtted ja minu unenäod. Sa olid minu viha ja armastus. Sa olid minu kunst ja minu muusika. Sa olid minu pimedus ja minu valgus. Sa olid minu rõõm ja kurbus. Sa olid minu rahu ja minu raevukus. Sa olid minu õhk ja minu vesi. Sa olid minu hirm ja minu julgus. Sa olid minu sõda ja minu rahu. Sa olid minu laul ja minu luuletus. Sa olid minu vaikus ja lärm. Sa olid minu lootus ja minu allaandmine. Sa oled minu pisar ja minu naeratus. Sa oled minu päikesekiir ja minu vihmatilk. Sa oled minu minevik ja minu tulevik. Sa oled minu igavik ja minu kestmatus.

Sa olid kui raamat mida iga päev lugeda ja kõike avastada, ootuses, et sa iialgi ei lõppe. Sa olid kui igavik, mis tundus liiga hea, et kunagi lõppeda. Sa olid minu olevik... kuni ma sain aru, et on ainult minevik ja tulevik. olevikku ei ole, ei eksisteeri.. See on vale, väljamõeldis...lihtsalt iseenda uskuma panemiseks, et miski kestab.

You were my sould and my mate...you were my soulmate

Tagurpidi reaalsus.

Jah, osa inimesi sünnivad siia mingi nähtamatu... Aga tegelikult samas ikka väga nähtava imelikkuse sündroomiga. Enamasti ma arvan, et ma ise olen ka sellega süninud, aga siis tuleb ikka ja jälle mõni näkineid Kateri või Välisminister Antooonuška või Gõgõgõgjermaan ja ma veendun, et nad arvatavasti sündisid pea ees põrandale või neil lihtsalt lõigati nabanööri asemel näiteks Ajuri-pats ära. Khmm, khmm, aga siis ma jälle avastan, et see mulle nende juure meeldibki nii kolepaljuväga, et kui seda poleks, siis oleks kõik mingi hägune mõttetus.

Nii imelik on mõelda, et mõnda asja ootad nii väga, et võiks ärevusest lõhkeda. Aeg venib nagu kumm, tundub, nagu ei jõuaks see iialgi kohale...Aga siis, lõpuks, lõpuks on see kohal. Ja siis... Siis kaob see nagu poles seda olnudki. Kaob, nagu poleks iial juhtunud, iial aset leidnud, iial toimunud. Aeg on vastik. Ta mängib su parimat sõpra, aga seljataga lööb noa selga. Siis kui teda vaja on, pole teda kuskilt võtta. Aga kui ta täielik viies ratas vankri all on, kleepub ta ikka su külge nagu liim. Jah... Aeg on õel.

Tagurpidi reaalsus on see, et meie oleme Day'nNight, Black'nWhite. Pöördvõrdelisus. Võimatu. Olematu. Saamatu. Peaaegu täiesti ebareaalne. Aga ikkagi surun ma pead patja, mõeldes sellest mis võiks olla. Ja ikka vaatan ma kaugusesse, kujutledes, et oled siinsamas minu kõrval. Oga see on ju tagurpidi reaalsus...

You can't resist me. I've already conqured you.

Ära oota usku teistelt, kui sa isegi ennast ei usu.

See on haiglane kui haige on haige olla. Mul on nii palju teha. Koolis on sada asja pooleli, kodus on sada asja pooleli. Aga ma oleks nagu jõhkralt läbi pekstud, mul pole mingi jaksu haisugi. Oi jah ega ma ei kurda, eks kuidagi peab ju hakkama saama.

Aga ikka veel seilan ma keset seda uduga kaetud unistustemerd, kus on nii palju kalu, kes tahaksid minu õnge otsa jääda, kuid mind rahuldab vaid parim. Ma ei tea veel mida ma elult tahan, aga ma tean, mida ma iseendalt tahan. Minu siht on silmees viltu ja inimesed minu ümber ei usu, aga minu jõud ei rauge ja minu tahe ei kustu. Ja nõnda nagu ma kord seda teed alustasin, nõnda ma ka tema lõpule viin. Saagu mis saab, maksu mis maksab.

Imelik on kõik. Nii vaikne, aga nii vali ühekorraga. Mina olen suur õhk, sina vaid hapnik selle sees, aga kui sind poleks, poleks kedagi. Kuidas küll mõista kõiki elu tõdesid kui ma veel ennastki ei mõista? Kuidas olla nii, et olemine end väärt oleks. Kõik mis algas, see kord ka lõpeb. Ja nii lõpetab kunagi miski ka meid.

Mis siis kui homne ongi parem kui tänane?

Kõik on uus minu tuulepealsel maal.

Hoopis uued tuuled puhuvad nüüd Getteri maailmas. Kõik on nüüd muutunud. Mina, minu mõttemaailm, minu arvamused, minu soovid ja tahtmised, minu unistused ja minu eesmärgid. Nüüd ma tean, ma vannun teile siin ja praegu, ma teen selle ära ja kui ma sellega hakkama ei saa, siis mu nimi pole Madli-Getter Proode.
Kas teate seda tunnet, et tahad midagi nii väga, et oleksid nõus ära andma kõik mis sul on, et ainult täita oma unistus? Kas teate? Vot selline tunne on mind tabanud. Juhus jalutas mu ellu nädalake tagasi ja nüüd olen ma haaranud härjal sarvist ja ei kavatsegi lahti lasta, raputagu ta mind kui kõvast tahes. Mina alla ei anna! Selle nimel olen nõus minema läbi tule ja vee, läbi põrgupiinade, ükskõik mille, sest ma tean, et kui ma selle lõpuks saavutan, siis tasub see kõik end tuhande kordselt ära.
Te kindlasti mõtlete, et millest ma räägin, aga vot see jääb saladuseks niikauaks kuni ma selle käima olen lükanud. Aga kui te kord teada saate, siis saan mina teada, kes on mu tõelised sõbrad, kes on nõus minema läbi ükskõik millest koos minuga, omapoolse abi ja toetusega, sest seda hakkab mul kuhjaga vaja minema. Ma tänan teid ette oma saladuslikus plaanis.

Ja nii ühel ööl,
see mõte jäi mu ajuukse juures seisma,
koputas ning ma lasin ta sisse.
Lahkumisest võib ta nüüd unistada,
sest ma muutsin kapriisi kinnisideest unistuseks.

Sa saad aru sellest kui palju ta sulle tähendas, alles siis, kui teda enam ei ole.

Ma ootasin sind igal päeval. Ma lootsin iga koputust uksel kuuldes, et see oled Sina. Ma armastasin sind nii väga. Ma unistasin sellest, kuidas me koos Loomaaias või lõbustuspargis käime. Kui kuidas sa mulle unejuttu loed või sünnipäevalaulu laulad. Aga sa ei tulnud, mitte kunagi ei tulnud. Ja mitte kunagi ei saanud ma käia isadepäevapeol ja kui käisingi, siis ainult selleks, et teiste isadele esineda. Ma lootsin salamisi, et sa jooksed saali sisse ja kallistad mind kõvasti-kõvasti ning ma saan sulle kinkida kaardi, mille ise oma väikeste kätega valmis tegin... Kuid siis jälle prügikasti viskasin, silmad täis pisaraid, süda täis kurbust ja hing täis nõutust. Aga siis me saime vanemaks, teile ei meeldinud enam teie isad, te rääkisite kui halvad nad on ja, et vahel sooviksite võtta oma seitse asja, jätta oma isa kus see ja teine ning olla iseseisev. Aga neil hetkedel soovisin mina kogu hingest, et mul oleks isa. Et mul oleks isa, kes ütleks "Sa oled nii tubli!", isa, kes ütleks "Ma olen su üle nii uhke.", isa, kes ütleks "Ma armastan sind nii väga." Ma soovisin kogu jõust, et sa oleksid olemas. Mitte rahaliselt, mitte asjade jaoks, vaid tegude jaoks. Ma soovisin, et ma saaksin tulla sinu käest koolitööde jaoks abi küsima ja soovisin, et sa kaitseksid mind kogu maailma kurja eest. Ma muretsesin sinu pärast ja nutsin suuri pisaraid ja olin öösel üleval, sest mõtlesin, et minul on soe kodu, toit ja armastus, aga mis sinul on? Sul pole mitte midagi. Kas sul oli üldse kus magada? Kas sa elad järgmise öö üle?... Aga sul oli ükskõik.

Ja nii ma õppisin elama ilma sinuta. Õppisin sind enam mitte igatsema ja õppisin sind mitte armastama. Ma kasvatasin endale paksu naha, kust ma ei lase enam läbi valu.
Ja nüüd, kus sa oled surnud... Siis ma annan sulle andeks. Ma annan selle kõik sulle andeks. Ma tean, et kusagil sügaval südamepõhjas sa armastasid mind. Ja nüüd oled sa taevas ja valvad mind, kaitsed ja armastad. Ma loodan, et kui sa kunagi uuesti sünnid, siis on su elu õnnelikum, rõõmsam ja parem... Ma annan sulle kõik andeks. Head isadepäeva, kallis issi!

Väärtusta seda mis sul on. Mine kallista oma isa ja soovi talle head isadepäeva ning palu vabandust kõigi nende kordade eest, kui talle haiget tegid. Sest ta armastab sind ja muretseb sinu pärast. Tema andis sulle elu ja hoiab sind kogu maailma kurja eest, kuigi see sulle ei meeldi.
Ta on sul olemas, täna teda selle eest. Kaunist isadepäeva!

Andesta , kui ihkad ise andestust.

Nothing lasts forever.

Minu kõrvus kajavad veel sinu viimsed sõnad "Laske mul veel korraks puhata!". Ja nõnda ma nutsin sinu surivoodil, süda täis sellist piina, mida ma eluski polnud veel tundnud. Ma teadsin, et sa ei naase, vaatamata sellele, et need kivikülmalt ükskõiksed, rõvedalt naervad arstid seda väitsid. Ma teadsin, et see on viimane päev kui sinu süda lööb ja hing veel siin maailmas on. Ka mina oleksin ellistanud sellel päeval koos sinuga kuhugi paremasse kohta minna.
Kuid Sina... Sind ei saanud ma isegi tundma, keegi ei saanud. Aga mina ei näinud sinu silmi, ei kuulnud sinu nuttu ega nuusutanud sinu lõhna. Ma ei tea, mul ei ole aimugi kes sa oleksid olnud. Kuidas oleks olnud elu sinuga, aga ma võin kihla vedada, et see oleks olnud veel kordi ilusam kui praegu.
Sina aga jätsid mind. Sul oli ükskõik. Mul on sinust vaid mõni närune pilt ja sünnipäevakaart. Sa ei tundnud mind, sa ei näinud mu pisaraid ega polnud kunagi seal kui sind vajasin. Sa olid olemas ainult selleks, et end hävitada ja mina ei saanud midagi teha. Kui sa välja ilmusid, siis ainult selleks, et veel rohkem haiget teha. Mul on kahju, aga ma ei suuda sinu puudumist ja sinu tegusid andestada. Mitte kunagi, isegi pärast sinu surma.

Jah, ükskõik kui palju ilu ja armastust ja õnne mu elus on... On minu elus ka nii palju igatsust ja valu, mida ei ravi mitte miski peale surma enda. Inimeselt ei saa ära võtta kaotusvalu, igatsust. Surmast ei saa iialgi üle, sellega peab õppima elama. Nõnda olen ka mina õppinud oma pisaraid peitma ja läbi valu naeratama.

Süüta küünal sellele, keda igatsed!

Sa vaikid, sest see on su põgenemistee vastuste ja vastutuse eest.

Nagu HIV levid sa mööda mu keharakke ja hävitad igasuguse immuunsüsteemi sinu enda vastu. Nagu tuli süttib suurejoonelise leegiga ja hääbub häbiväärse tuhana. Nõnda tuled sina oma maailma ja iseendaga, kuid närbud siis nagu viimne roos suvemälestustest. Sa tuled ja lähed. Astud mu ellu nagu oleks see kiirtee ja peagi kõnnid minema nagu poleks mind olemas. Aga ma ei pahanda, olen proovinud sind vihata, sind tõrjuda, sind julmalt oma elust välja visata, aga ikka ja jälle ma rooman su juurde ja palun peavarju ja kaitset ja mõistmist. Sa oled nagu ingel, kelle pilk paitab nagu kesksuvine päike, kelle sõnad kõlavad nagu "Let me sign" ja sinu kohalolek mõjub nagu alkohol, joovastab ja pühib kogu mõistuse viimsest kui ühest ajusopist. Kord sa tekid mulle peavalu või ajad mind oksele, teinekord mõjud nagu heroiin ja viid mind pöördesse. Jah, ma ei taha sind, ma ei vaja sind, ma ei armasta sind. Ja ma ei armasta sind, sest ainult sina tead kuidas see haiget teeb. Ja ei aimagi mis minust sinu sisse jääb. Ja see ongi hea võit.

The journey of finding myself from the Neverland.

See on kirg. See on nagu tuli su sees. See võtab ja sulgeb su hinge, su südame, su mõtted luku taha ja see ei lase sul rahus olla. See püsib su sees, nagu kõrvetatud jälg ja jäätunud tunne. Ja sa ei saa sellest lahti enne, kui sa oled saavutanud selle, mille järgi su hing januneb. See on kirg, see vajab rahuldust. Igaühe jaoks on see erinev. Minu jaoks on see näitlemine. Se on nagu ravimatu haigus. Mõni inimene sünnib selle sündroomiga, sünnib vajadusega olla näitleja. Mina olen üks nendest. See ei ole lihtsalt tegevus, palgatöö, see on võimalus minna välja oma elust, olla keegi teine, hoopis teisest elust, hoopis teine karakter. Minu sees on nagu keegi, kes pole mina, aga kes tahab välja saada, näitlejana. Nagu teine pool, saladus, müsteerium, pime ala. Selle pimeda ala , müsteeriumi, saladuse loori avamiseks, arusaamiseks on vaja käia läbi kogu elurada. Koos kõigi kõrvetuste ja õnnepisarate, naru ja nutu ja kõige muuga. Mina tahan saada näitlejaks. Ja kui ma seda ei saa, siis pagan võtaks, mu nimi ei ole Madli-Getter.

Ei olemas liiga väikseid rolle, on olemas ainult liiga väiksed näitlejad...

On triiki mu mõtete riiulid, samblalõhnaseid mälestusi.

Tead kui sul on nii kuramuse kiire, sa ei ole arvuti läheduseski ja veel hullem kui sul pole minuga rääkimise isu raasugi, miks pagan küll sa mulle otse välja ei ütle, et ma sind ei segaks ja eemale hoiaks? Kas tead, see ei ole hea tunne, rääkida kellegagi täiesti tühja, vaadates punnis silmadega ekraani ja oodates, et sa vastaksid, kuid mida sa tehagi ei suvatse. Tead, see ei ole hea tunne. See teeb viha, see teeb nii palju viha, et tahaks nahast välja hüpata. Aga veel rohkem kui see teeb viha, teeb see haiget. See teeb haiget nii palju, et hea meelega rebiks südame välja ja viskaks prügikasti. See näitab, et sa ei hooli, karvavõrdki. Ja see näitab, et sul on täiesti jubedalt ükskõik.

Ja tead mis.. ? Kas sul on üldse aimugi, mis tunne see on kuulda kuidas keegi räägib seklusterikkast suvest oma isaga? Kas tead mis tunne see on, kui sa tead, et sina iialgi seda tunda ei saa? Kas tead mis tunne on endale tunnistada, et ma mitte kunagi ei saa kedagi isaks kutsuda, mitte kunagi koos temaga oma tobedate vigade üle naerda ja mitte kunagi tema kõrval abieluranda sõuda? Ja kas sul on aimugi mis tunne on kuulda oma sõpru rääkimas kui lahedaid õdedeõhtuid neil on olnud? Ja kas sa üldse tead midagi sellest, mis tunne on kui su sõbrad räägivad kuidas nad terve õhtu õelapsi hoidsid ja kui palju nalja neil sai? Kas sul on mingitki aimu sellest mis tunne see on kui sa tead, et su õde on teiselpool maakera ja sa näed teda võib-olla kord aastakümnes ja tema häält kuuled kord kuus? Kas sa tead mis tunne see on, kui sa tead, et su õetütar kasvab üles teadmata kes sa oled, teadmata kui palju sa teda armastad, teadmata kui palju sa teda igatsed ja et sa annaks mistahes, et temaga ainult koos olla..? Kas sa tead mis tunne see on? Kas sul kurat võtaks on aimugi, mis mõtetega ma öösel uinun ja mis tunnetega ma hommikul ärkan, kui realsushoog mind tabab? Ei kurat, sul pole aimugi, sa ei tunne sellise valu haisugi! Kas tahad ma räägin mis tunne see? Ma tahaksin südame seest välja tirida, ma tahaks hinge välja karjuda ja silmad peast nutta. Ma tahaksin ära haihtuda, maa alla vajuda... Sest see teeb nii palju haiget, et hind jääb kinni. Sest see on isegi valusam kui näpp autoukse vahele jätta, see on isegi valusam kui luu murda või püstolikuuli südamesse saada. Ja sinul pole aimugi. Sest sul on oma probleemid, oma mured. Sul on kõik sinu asjad. Sa ei ole mina. Sa ei saa mind kungi tegelikult tundma, sest see on võimatu. See on täiesti kohutavalt võimatu kedagi pealaest jalatallani mõista, temast aru saada, tema tundeid tunda ja mõtteid mõelda. Aga sina... Sa isegi ei proovi. Sul on jääkülmalt, skalpellteravalt ükskõik.

Süsimust piinapisar,
tasa tilgub mu silmist
Ja kogu maailma valu
järsku on minu õlul.

Naeratus läbi tuliste pisarate kõverpeeglil.

Sa rebisid mind miljoniks veriseks tükiks, lihtsalt paari sõna ja lõpmatuseni kestva vaikusega. Sa hävitasid ka selle viimase mis sinu tegudest alles jäi. Ma ei tea mis sinuga juhtus. Sul ei ole enam südant, oled kaotanud viimse väärikuse. Sul oled ainult sina ja sinu probleemid. Sa ajad mul südame pahaks.

Selle eest mis eile, täna maksma pean

Kui lumevärv mu silmades on kustunud. Kui taevast keerleb keerleb lund. Kui tule värv, on mu mälestuses tuhmunud, kuid süsi hõõgub, hõõgub tuld. Siis sinu suul, siis sinu suul on kogu külm, on kogu külm. On kogu kuum, on kogu kuum. Kui taevavärv, kord mu unistustest puhub. Kõik nii või naa üks kord on muld. Kui merevärv kord mu mälestustes tuhmub. Kas miski katkestab veel und. Siis sinu suul on kogu külm, on kogu külm. On kogu kuum, on kogu kuum. Ja taevast keerleb keerleb lund.

Täna öösel.. see tähendab päeval nägin ma sellist unenägu, mida ma enam eluseeski näha ei söenda. See ei olnudki midagi nii jubedat, aga see oli hingekriipivalt valus, nagu hall taevas ja nutune ilm. Ma olin nii kurb, nii pettunud, nii tühi , aga täis sooja päikesevärvi lootust, et päris elus seda ealeski ei juhtu.

Nõnda nagu lendab lind pesast laia maailma ja enam iialgi ei naase, nõnda nagu Päike loojub merre ja veel hüvastijätuks sisiseb, nõnda nagu ütled skalpellteravaid sõnu ja neid enam kunagi tagasi võtta ei saa, nõnda nagu vihm sünnib lumivalges taevas, sajab alla plekist vihmaveerennist ning sureb üksiku piisana külmunud mullal. Nõnda sureb minu siiras õnn ja puhas rõõmutunne ja vaevaline pingutus, mille sina julmalt võtsid ja hoolimatult tapsid. Aitäh, et võtsid minu tunded ja need külmavereliselt hakklihamasinast läbi lasid, ära praadisid ning siis ära sõid.

"Valge Puu"
Olivia Saar

Üks punane mari
ja lumine puu,
pikk sinine vari,
külmkollane kuu.
Üks tilluke mari, nii punane see,
aga all jookseb kellegi kelgutee.

Õnnel on vihmase maantee ja maasikate lõhn.

Tühi mõttekuul veereb mööda mu ajusooni ringi. Mu pea on totaalselt pulki täis ja utoopiliselt tühi ühekorraga. Oranž tapeet seinal kriibib mu silmi ja telefoneerimisaparaadi helin ajab mul kõrvad lukku. Mul on üle pika aja kõik õpitud, see on rõvedalt imelik, imalalt korralik tunne. Mu süda on hõbekarva igatsust täis, nagu eriti terav klaasikild, lõikumas mu südant. Miks pole miski enam nii nagu enne? Kõik mu ümber on muutunud. Naiivitarist saab kogenenuim, ebaküpsest poisikesest saab kõrbenud mees, Barbie on suhtes oma kasuvennaga, erakust saab inimene ja armastusest saab kaugusesse soiku vajunud sõprusehakatis... Imelik, aga see meeldib mulle. Võib-olla on kõverad muudatused mu siledal tulevikuteel hoopis kasulikud. Jah, nii ma täna öösel sulen silmad, mõeldes, et võib-olla on võib-ollal seekord õigus, kuid teades, et homme ärkan hoopis iseäraliku ja kosmiliselt erineva mõttekäiguga...

Ma olen kunstnik. Kirjakunstnik.

Tasas sõuad, kaugele ei jõua... Aerud läksid katki.

Sa oled nagu õnnetusehunnik. Ma olen seal, kui sa mind vajad. Ma ütlen sulle sõnu, mida teised pole öelnud. Ma valvan sind ja kaitsen sind. Ma ei jäta sind üksi. Miks siis sind pole kunagi, kui ma sind tõeliselt vajan? Miks sa ei küsi, kas minuga on kõik korras? Sest nii on ju lihtsam. Sa pole loll, sa näed, sa saad aru, aga lihtsalt möödud sellest, nagu tühjast kohast. Sa oled egomanjak. Sul oled ainult sina ja su kitsarinnaline mõttemaailm. Sinu jaoks eksisteerib ainult üks mõiste, sina ise.

"Lõputus"

Tasa, tasa, hõljub paat..

kuskil mittekusagil,

üksinduse varju traat

kõrvetab mind sisinal

Pisar pisara järel,

vajub alla mööda minu palet

Mis on saanud sinust, minust?

Unistuste ilust ?

Kõik ja mitte midagi,

hoiab meid veel elus.

Pole mitte kedagi,

kel süda oleks ilus.

Täna läheb, homme tuleb,

eilsest ei tea midagi,

Igaüks meid kord ju sureb,

kuid ei see'i huvita kedagi.

Tasa, tasa hõljub paat...

kaugele elu ilust,

homsest tühi on see vaat,

mis eemaldab mind elust.

When the skies are grey and sun stops shining

ajalik ja ajatu.

Aeg kaob nagu sügisel kaovad lehed puult. Aeg kaob, kui vesi koos mõõnaga. Aeg kaob, kui äsja karbis olnud šokolaadijäätis. Aeg kaob, nagu ei miski muu. See tuleb ja tuleb, läheb ja läheb. See nagu ei kestaksi. See mis alles oli, on juba minevik, seda ei saa tagasi võtta. Kas või need sõnad siin, alles ma nad kirjutasin ja juba on nad minevik. Kord saab meist kõigist minevik. Aeg tuleb ja läheb ja ei peatu kunagi. Aeg on asi, millele me eriti tihti ei mõtle, aga mis on suur osa kõigi meie eludes. Kõik tiirleb ju aja ümber. "Mul ei ole aega", "Kui kaua aega mul selleks on?", "Aeg hakkab otsa saama!" "Mul on aega küll..". Aeg kaob, võta ajast kõik msi võtta annab, sa ei saa seda enam kunagi tagsi, ükskõik kui palju sa ka tahaksid.

Take your time .

Karma

Ma seisin sügisest söövitatud puu ääres. Sa puhusid ära pilvepiiri ja rebisid tükkideks taeva. Sa kinkised mulle armastusepisara, aga panid mind seda nutma. Su silmade pimestav valgus vajus mu peale ja ma mu aju plahavatas. Ma vaikides karjusin su poole sõnu, mida ma eales polnud lausunud ja uskusin, et sa kuuled neid. Tuulepuu suu luule heliks me kõrvus ja lehed sosistasid iidseid saladusi elust ja surmast ja... Armastusest. Sa vaatasid mulle tõtt ja võtsid taskust välja tormi. Sa saatsid selle nelja tuule poole ja hüüdsid hüvastijättu. Sa tahtsid mind jätta üksi kõige selle juurde, mida sa olid oma kätega valmsi meistardanud. Aga ma ei lasknud igavikku meie vahele vajuda ja jooskin su embusesse. Iga su südamelöök kõlas nagu vihmapiisa tilkumine porilomppi, ainult pisut tugevamalt ja kiiremini ja valjemini. Sa võtsid mu käe ja ütlesid, et vaikus tuleb ja sööstab röökides meie vahele ja purustab kõik mis oli. Sa ütlesid , et meil on aeg minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Sa surusid oma käe mu sisse ja rebisid välja mu südame. Hoidsid seda käes ja vaatasid, kuidas süda viimseid lööke teeb ja ma hääbun, nagu kastepiisk, mis veel korraks valgust peegeldada söendab. Su seest purskus kurbust ja silmist pisaraid, sa teadsid, mis meid ees ootab. Aga see oli ainus, mida sa teha said. Sa armastasid mind, aga mina seda ei näindu, ei kuulnud, ei uskunud. Ma neelasin alla valu ja paiskusin valguse poole. Sulgesin oma silmad ja kui nad uuesti avasin olid sa läinud, nagu kevadel sulab lumi ja sügisel kaovad lehed, nagu päike mis kaob öösse ja kuu mis tõuseb pimeduses. Ma olin surnud ja sina olid surnud. Vaikus, rahu, valgus, ei sind, ei mind... ei midagi. Tühjus. Karma.

Tule tuul ja puhu ära, meie lapse valu...

Nii valus on. Seest, väljast, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, vaimselt, füüsiliselt. Ma ei jaksa enam. Mul on kõriauguni. Ma tahaksin terve nädala kodus teki all soojas lebada, viimseid lehti värvumas näha, tuhmhalli taevast vahtida ja vihmapiisku oma plekk-katusel trummeldamas kuulata ja pöidla otsast ära lõigata. Mul pole jaksu, elujõudu, tahaks korraks, et inimesed unustaksid mu olemasolu ja see kuradimaa valu otsa lõppeks.





Varsti pean vist uue blogi tegema, seda siin loevad inimesed, keda ma ei taha üldse, et nad seda loeksid.

Tule vihm ja uhu ära, meie lapse valu.

I am made of music

Ma olen armunud muusikasse. Ma ihaldan luua. Mu kõrvus heliseb muusika, mu peas tiksub rütm ja mu südames valmivad sõnad. Kui poleks mu laule ei oleks mind. Ma olen sõltuvuses, nagu joodik viinast ja laps kommidest. Kui annad muusikale sõrme, võtab tema kogu keha. Ja kui sa kord juba muusikas sees oled, siis pole enam teed välja. Muusika on kunst. See on eneseväljendus. On inimesi, kellel on sellest ükspuha ja on inimesi, keda poleks olemas, kui poleks muusikat. See on minu jaoks midagi kirjeldamatut. Ma ei nuta enam peaaegu üldse. On 2 võimalust. Need tunded, mille olemasolu ma ei taha üldse, need ma panen karpi, viskan ahju ja põletan ära, kuni on alles ainult tuhk. Aga kui mul pole aega tegeleda nende tunnetega, mille olemasolu ma tahan, siis ma panen nad oma lauludesse ja mängin ning laulan need endast välja. Life is a melody, that needs to be acomplished.

Minu praegused lemmikud, top5:
1) Kelly Clarkson - "I do not hook up"
2) Katy Perry - "Thinking of you"
3) Jason Mraz - "I'm yours"
4) Beyonce - "Dreamgirls"
5) Traffic - "Kallis ära küsi"

Boulevard of hope and dream come true

Teate, ma olen õnnelik. Siiralt, lõhkemiseni õnnelik. Ei olegi otseselt mingit suurt põhjust, lihtsalt asjad on kuidagi hästi läinud viimasel ajal. Lõpuks ometi on käes aeg, mil minagi võin õnne maitsta. Ma ei tea, võib-olla on asi neis muutustes, mille mõnda aega tagasi oma elus teha otsustasin, võib-olla lihtsalt on see lihtsalt karma või saatus. Ma usun neisse, elu on mulle tõestanud juba paljusid kordi, et nad on olemas. Kas siis minu enda või kellegi teise elu läbi.

Ma olen ka rõõmus kõigi nende tulevaste ürituste pärast ja projektide pärast mis meil koolis käsil on. Näiteks PÖFF lühifilmide festival ja ajalehe tegemine, milles hoogsalt kaasa lööma hakkan. Mulle niiiiiiii tohutult meeldib tegeleda sääraste asjadega. Organiseerimise ja kirjutamisega, näitlemise ja esinemisega, need on mu kired. Nii, et ma olen äärmiselt põnevil kõige eesootava osasa.

Nüüd hakkan ma igas postituses mingile inimesele respecti jagama ja natuke pikemalt ka seletama miks. Tahan, et te teaksite, et ma ei tee seda kellelegi pugemise nimel. Need kes mind tunnevad, ned teavad, et ei, mulle seda vaja pole.

Selle kuu inimese valisin selle järgi, kui palju ta annab teistele, ise midagi bastu tahtmata. Ta on hooliv ja abivalmis. Teda huvitab, et meil läheks hästi. Ta tuleb ja naerab koos sinuga su naljade üle ja vaatab sulle oma sügavroheliste rõõmust pakatavate silmadega otsa ja süstib su sisse tohutul hulgal energiat, rõõmu, entusiasmi ja lootust. Ma ei tea kuidas teile, aga minule on ta eeskuju. Inimene kelle teod ja elu on eeskujulikud. Mitte perfektsed, alati mitte õiged, aga lahendused ja üldpilt on miski nii ilus ja hea. Ta tuleb ja teeb ühe lausega mu tuju heaks. Ta ütleb, et ta usub minusse ja kui Tema juba nii ütleb, siis see juba on midagi. Ta väärtustab inimesi. Tema jaoks on iags inimeses midagi erilist ja keegi pole lootusetu. Ma vaatan teda ja näen temas ennast. Aitäh, et te kord naerusuise ja säravsilmsena minu ellu kõndisite, õpetja Anu Vau.

Class full of insane, cute diamonds.

Lapsepõlv unustusse on vajunud...

Kui ma olin hästi pisikene, siis ma arvasin, et kui silmad kinni panen ja kedagi ei näe, siis mind ka keegi ei näe. Ja ma arvasin, et kui lennukiga lennata näeb Jumalat ja saab pilvi katsuda. Ma arvasin, et maailm ongi nii väike, kui see linnake, mille porilompides ja kivikuhjadel olin harjunud mängima. Ma uskusin siiralt kõiki inimesi, ma ei teadnud, et maailmas on nii palju kurjust, valesid, õelust, kadedust, paratamatust. Aga ka suuremat õnne, naeru, rõõmu, südamerahu, kui üks uus mänguasi mulle kunagi anda suutis. Ma elasin maailmas, kus kõik kandsid roosasid prille ja üleloomulik oli olemas.





Vaikides seadsin ma sammud selle ukseläve poole. Hingemattev rõõm ja õnn, aga ka südantlõhestav mahajätmise valu. Lapsepõlv on läinud, liivakastirõõmud ja porilombisuplused, need on vaid tükkideks lõigatud mälestused. Ilusad mälestused paremast maailmast. Nüüd olen ma kohal, elumere lained tõuesvad ikka kõrgemale ja kõrgemale. Nagu tsunaami, laskumas üle mu aju. Teadmised, kogemused, kõrvetadasaamised, naer ja rõõm, õnn ja rahulolu.


Mu silmavesi on mulle toiduks ööd ja päevad. Kuni ükski pisar enam ei voola. Ma olen õnnelik, need on õnnepisarad. Ma olen õnnelik, selle õhu üle, mis mul hingata on. Nende inimeste eest, kes minu lähedal on. Selle eest, et mulle on antud elu. Vaikuse hääle kaja ja Kuu kuma, need on puhkus mu hingele.


Oli kord üks must kass, kelle pihta loobiti kive tema välimuse pärast. Ta kartis mind, aga ma võtsin ta sülle, paitasin teda ja puhastasin tema haavu. Valu ja raev ja haletsus täitsid mu südame. Pisarad purskusid mu silmadest ja ma nägin, kuidas too kass samuti sisimas nuttis. Ma paitasin teda ja hoidsin teda veel viivuks ja lasin tal minna, sisse minu vanaema uksest, kus ükski õel hing talle enam haiget ei teinud. Ma olin õnnelik, lihtsalt selle naratusetaolise, nurruseguse pilgu eest, mis kass mulle andis. Ta oli õnnelik ja mina olin õnnelik, et sain ta õnnelikuks teha.

In memory of childhood. When the skys were blue and clouds were pink.

You blew me away

Kahtlane on olla. Viimase kahe päevaga on nii tohutult palju juhtunud. Liiga palju minu väikese aju jaoks. Reede oli päev, mida jään mäletama kauaks. Juhtus palju 'esimesi' asju. Kas siis üldse elus või selle aasta kohta. Aga nendest las ajalugu parem vaikib.

Teate kui lihtne on skundite vältel valesid otsuseid tehes asju ära rikkuda. Teed midagi, mõtled, et ei juhtu midagi, aga pärast kahetsed silmad pisarais.

Ma ei taha mõelda temast, ega sellest. See tundub mulle tagantjärgi nii vastikuna. Nagu eelmiselgi korral.

Ma olen tundetu, isekas, mõtlematu, kiirustav ja lihtsalt nõme tüüp. Ma vihkan, et ma ei mõtle enne kui teen.

Kurat võtaks, leiutage keegi ajamasin, palun.

Tahaks lihtsalt kusagile ära, natukeseks ajaks. Seda kõike seedima. Minu väike aju seda enam ei kannata.

Xoxo, MG.

Taevas parastab kuu,
küsib, kas kõik on korras
Vaatab mu süüdlast suud
Ma vastan: jajah, nagu Norras

Sa valetad,
Jah, ma valetan.
Kõik ei ole ju korras.
Ei, mitte miski ei ole korras.

Tule, tule mu järgi,
Ma viin su igavesse unne

vaata mu hõbevalget värvi
ja siis kaob kõik süütunne.

Rändava valguse lävel,
kõik haihtub

Tuleb surm ja võtab su valu.
Viimne silmapilk ja läinud sa oled.

Naerev lihvimata teemantite klass

Kord kakavad lehm, kana, karu ja kits Niinsaares rohelisi karvu. Vahest on Iffu jaoks mõni pohlakas liiga hapu ja kärblane liiga tüütu. Teiekord on Iffu endaarvates nii hea, et oleks angu filmist võetud. aga vahest on meie töö läbi nii: "Täna WC ei töötab" või siis "Täna WC hästi töötab". Kui elu väga pingeliseks ära kisub siis mõni kukub nuuskama nagu mammut, teised aga lähevad Lembu juurde ja laulavad "Kui sa tahad rõõmsalt möllata, ainus pääsetee on Lembu-Tembumaa!". Vahest aga mõnel vunts puuksudes vohab ja nii mõndestki Sergeist saab Sandra Dee. Kui aga mitte hoolas olla, bõi Maxim ka rasedaks jääda ja Ants teiste tissidele toetada. Mis teha kui Marisel parm kaela peale maasika hammustab ja Maarika isendaga räägib: "Bolla...Mis ma jälle tegin?".

Vahest segame tundi ja teeme enne kui mõtleme. Me ei ole miljonärid ja meil ei ole Maidla mõisaga võrreldavaid kodusid. Meie isad ei ole linnapead ja Meie emad ei ole koolidirektorid. Aga Me ei ole rumalad. Me annam endast alati parima. Me teeme ja organiseerime ja oleme õnnelikud. Me oleme ausad ja õiglased. Me hoolime teineteisest. Ma kuulame ja aitame. Me oleme inimesed, head inimesed. Me oleme lihvimata teemantid...

Uuesti sündinud

Mingi uus järjejutt või midagi selle sarnast. Mõte on iseenesest hea, aga seda, kas mul ka tevõimet jagub, eks seda siis näha saab. Enjoy!

"Uuesti sündinud"

I osa

"Algus"

Pikk tee. Ma jooksin, nii kiiresti kui jalad võtsid, aga tundus, et ma seisan paigal. Ma jooksin ja jooksin, jooksin ennast hulluks, aga ma lihtsalt ei liikunud edasi. Ta oli mul kannul, peagi sai ta mind kätte. "Ära tee, ära tee mulle haiget! Palun! Ükskõik mida sa tahad, raha? Ma annan sulle! Ainult ära tee mulle haiget!" Ma anusin teda, aga ta ainult naeris mu üle. Ta sidus mu käed ja jalad kinni ja vedas mind mööda kivist, teravat maanteed oma tumesinise kulunud bussini. Mu riided rebenesid alt ja kohe ka mu nahk. See oli põrguvalu. Ma kartsin ja karjusin: "Lase mul minna, ma annan sulle kõik! Mul on valus! Lase mind lahti!" Jälle ta ainult naeris ja käskis mul vait olla ja pani teibi mu suule. Mu hirm kasvas üle igasuguste piiride. Ta viskas mind oma autosse. Minu ja tema vahel oli vahesein. See buss oli räpane, haises millegi järele, mida ma oma hirmus ei suutnud tuvastada. Ühes tumedas nurgas oli avatud kohver igasuguste võimalike terariistatega. Nad olid verised. Ma teadsin, et nüüd ei ole mul enam pääseteed. Ma olin surnud, sisimas. Auto loksus kaua aega mööda halba teed. Lõpuks see peatus ja ma kuulsin kuidas ta süüte välja võttis, autoukse avas ja minu poole sammuma hakkas. Ma lugesin igat tema sammu, neid oli 4. Ta avas kriginaga uksed kusagil väga eredas kohas. Ta võttis mind oma õlale ja rääkis midagi. Me kõndisime otse eredasse valgusesse. Aina lähemale millelgi pimestaval. Lähemale, lähemale...

Ma tõusin kiljates istukile. Kaetud jääkülma higiga. Taevas oli jälle külmalt parastav täiskuu. Ma nägin juba 20-at aastat järjest igal täiskuuööl ühte ja sama unenägu. Ma vihkasin seda aega kuust. Ma oleksin tahtnud siis mitte eksisteerida. Need unenäöd olid nii tõesed. Ma võiksin vanduda, et olin päriselt seal.

Kell oli 2.36 öösel. Mul polnud järjekordselt und ja ma tõusin üles. Ma panin tule põlema ja vaatasin toas ringi. Kastid vedelesid veel toa vasakus aknapoolses nurgas. Ma polnud jõudnud, kuid suuremas osas viitsinud neid veel lahti pakkida. Siin toas oli ainult voodi. Ülejäänud mööbel pidi täna päeval jõudma.

Läksin kööki. Võtsin klaasi, ainukese mis mul oli ja valasin sellesse õunamahla. Oleksin eelistanud vett, aga kraanist tuli ainult mingit roostesegust jama, mida ma tõesti juua ei tahtnud. Võtsin ka käekotist ühe unerohutableti, mida mul viimasel ajal pea iga öö vaja läks. Neelasin selle suurte raskustega ja jõin kogu mahla ära. Läksin siis tuppa tagasi, kustutasin tule ja läksin voodisse. Peas kumisesid igasugused mõtted. Sellest unenäöst, mahajäätud elust ja kõigest muust millest võimalik. Ma olin alati üritanud mõelda eimillelegi, aga see ei õnnestunud mul kunagi. Ma lihtsalt ei osanud. Nii ma mõtisklesin seal oma närvilisi, paanilisi, imelikke mõtteid umbes pool tunnikest ja vajusin siis unne.

Mu nimi on Eloisé. Ma olen 20-ne aastane, 2 kuune ja 5 päevane. Ma olen sündinud Prantsusmaal, Pariisi äärelinnas. Mu lapsepõlv oli tavaline. Kogu mu elu oli tavaline. Mul lõpetasin kooli väga heade hinnetega ja sain stipendiumi ning otsustasin minna Londonisse õppima. Hiljuti kolisingi ma Londonisse, seepärast ka need kastid ja asjade vähesus. Ma tahtsin välja oma tavalisest elust ja kogeda midagi paremat, huvitavamat. Nüüd ma siis olengi siin, oma unistuste linnas Londonis, juba teist kuud, käin koolis, nagu eelnevatel aastatelgi, käin tööl, nagu eelnevatel aastatelgi, elan tavalist elu, nagu eelnevatel aastatelgi. Nii palju siis minust tänaseks.

Xoxo, Eloisé.

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Loodan , et meeldis. Made by OMG creations.

Iga vana lõpp on millegi uue algus.

Ma olen õnnelik. Ma armastan uusi asju, uusi tundeid, uusi elujuhtumeid...Uusi algusi. Jah, ja nüüd ongi kool peal. Õnneks on meil see aasta üsna normaalne tunniplaan ja ka muusikakooli tunniplaan on lõpuklassi kohta ja üldeüldse üllatavalt hea. Kõik on praegu lihtsalt niiiiiiiiiii hea.

Aga kõige õnnelikumaks teeb mind see, mida üks inimene mulle ühel õhtul ütles. See polnud küll midagi uut ja ma teadsin seda ise juba ammusest ajast. Aga kuulda teda seda otse välja ütlemas... Mm deemit, me loves it. Ma tean, et keegi kannatab sellepärast, aga tal on aeg edasi liikuda. Tema aeg on läbi. Ta ise lasi selle käest. Ja ikka on ta nii naiivne, et uskuda eimillesegi. juhtub...

So the lion fell in love with the lamb

Kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled? Mul pole valmis veel ei pliiatsid, ei suled.

Ja kohe ongi kõik. Kohe ongi suvega kõik. Kriips peale, ja DONE. Ja ma olen selle üle nii tohutult õnnelik. Ma ei saa aru sellest, miks kõik nii paaniliselt suvest kinni hoiavad. Vabadust ja aastaringset suve saad pensionipõlves küllaga nautida, mis siis, et enam noor ei ole, vähemalt on väärikas elu seljataga. Aga see selleks.

Mina igatahes tahan juab väga kooli. Mitte ni iväga kooli enda pärast, kuid sellepärast, et saada seda rutiinimaiku tunda. Ma ei ole inimene, kes suudab asjalik olemata kuude kaupa istuda. 1, 2 kuud puhkust, okei, suurima sõõmuga, kuid 3 on pisut palju. Mitte, et ma sooviks, et suvevaheaeg oleks lühem, ei, ei soovi. Lihtsalt...Mul tuleb selline asjalikolemise tung juab agusti alguses peale. Ja kuulge, koolsi näeb ju oma sõpru, uusi õpetajaid ja uusi aineid. Kõik tundub olevat nii uus ja nii vana üheaegselt. Aga üks on kindel, kooli ma tahan ja väga. Hehh, aga seda rõõmu ja tahtmist jagub vaevu septembri lõpuni, siis hakkan järgmist vaheaega ja jõule ootama. Nagu igal aastal. Vot tak.


Aga tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis sellest, et kui õnnelik ma viimasel ajal olen. Lihtsalt olengi ja kõik. Mulle tundus see nädal ja eelmise lõpp kuidagi nii minu poolt olema. Tavalist mul ei vea, ja kõik mida ma sisimas soovin, sellised väiksed asjad, nagu, et mingid teatud inimesed kuskil teatud kohas ühel teatud ajal ei oleks, on alati seal, kui neid üldse vaja pole jne selliste väikeste asjadega. Igatahes, eelmise lõpp ja selle nädala algus on olnud suhteliselt minu kasuks. Ma ei hakka neid pisiasju välja tooma, aga lihtsalt, on kuidagi eriti hea olnud. Eriti hea, õnnestuda.


Ja pealegi... Kuidas ei saakski õnnelik olla, kui tunned sellist tugevat armastuse hõngu õhus. See tädab mitte mu kopse, vaid terve mu keha ja hoiab mind õnnelikuna. Vaid üks sõrmenips ja kõik võiks olla teisiti minu jaoks, parem minu jaoks. Aga ma ei mängi ümber-näpu keeramis mängu. Mkm, see ei ole armastus, see midagi muud, midagi mitteõilast. Ja sellepärast lasen ma kõigel esialgu minna nii, nagu ta läheb. Ja see ongi see kõige parem, üllatusmoment. Midagi head ja midagi sügavat, midagi kõige paremat.

Love is in the air, it's everywhere.

Vahel võib ka paradiis muutuda põrguks.

Grew up in a small town,

And when the rain would fall down,

I'd just stare out my window.

Dreaming of what could be,

And if I'd end up happy,I would pray.

Try not to reach out,

But when I tried to speak out,

Felt like no-one could hear me.

Wanted to belong here,
But something felt so wrong here.
So I'd pray,I could break away.


I'll spread my wings
and I'll learn how to fly,
I'll do what it takes
till I touch the sky,
And I'll make a wish,
take a chance,
Make a change,
and break away.


Out of the darkness and into the sun,
But I won't forget all the ones that I love.
I'll take a risk,
take a chance,
Make a change,
and break away.


Wanna feel the warm breeze,
Sleep under a palm tree,
Feel the rush of the ocean,
Get onboard a fast train,
Travel on a jetplane,
Faraway, and break away.


I'll spread my wings
and I'll learn how to fly,
I'll do what it takes
till I touch the sky,
And I'll make a wish,
take a chance,
Make a change,
and break away.


Out of the darkness and into the sun,
I won't forget all the ones that I love.
I've gotta take a risk,
take a chance,
Make a change,
and break away.


Buildings with a 100 floors,
Swinging aroundrevolving doors,
Maybe I don't know where they'll take me.
But I gotta keep moving on,
moving on,
Fly away, break away.


I'll spread my wings
and I'll learn how to fly,
No, its not easy to tell you goodbye.
Gotta take a risk,
take a chance,
Make a change,
and break away.


Out of the darkness and into the sun,
But I won't forget the place I come from.
I've gotta take a risk,
take a chance,
Make a change,
and break away.
Break away, break away


Feels like there's no way out.

I'm an unperfectly perfect perfectionist.

Millal ma ometi aru saan, et ma olen mina ?! Ma pole ei liiga hea ega liiga halb. Kaugeltki mitte pole ma perfektne. Miks ma siis alati otsin iseennast teistest? Miks ma ikka ja jälle leian oma isiksuse sõltuvana teistest? Miks ma ometi ei oska olla see kelleks ma olen loodud? Ma vihkan seda.

Aga ma olen õnnelik. Siiralt õnnelik. Lõpuks on aeg muutuste jaoks. Varsti hakkab kool. Ma ootan seda. Olen alati oodanud, juba lasteaias. Selel kohta ütleks: "Sinuga on halb, sinuta ei saa." Oleme Kaidiga vaikselt tsoppamas käinud :D. Ma olen alati paadunud kooliasjade ostmise fänn olnud. Nii et praegu on vägagi huvitav.

Teate miks ma olen kõige rohkem õnnelik? Sest mul on olemas Kaidi. Ma ei oskaks paremat sõpra, kui tema kusagilt otsida. Aitäh, et sa mul olemas oled ;).

Ütleks veel aitäh Miley Cyrusele, kes nii ilusaid laule nagu "The climb" ja "Butterfly fly away" kirjutab :).

Ole õnnelik juba selle üle, et sa elus oled!

Let's talk about the real thing.

Ksenn nakatas mind oma tõeslise-mine blogipostitusega. :). Loodan, et Ksennukas ei pahanda ja teen sama mis temagi :)

*Ma arvan, et mul ei ole veel personalitytit. Ma olen natuke kõike. Ja ma ei suuda veel leida oma stiili.
*Ma armastan reisida, kuigi oma nooruse ja rahalise sisu pärast poel seda veel väga palju teha jõudnud.
*Üldiselt olen väga avatud südamega.
*Mu tujud, tahtmised ja maailmapilt võivad muutuda ka sekundite jooksul.
*Ma ei suuda peaaegu kunagi iseseisvalt alustatut lõpuni viia.
*Ma olen püsimatu.
*Ma olen pigem seltskonnas mida ma tavaliselt ei eelista, kui olen üksi. Ehk sisi pole midagi muud mida ma vihkaks rohkem kui üksindust.
*Ma võin olla su parim sõber või su hulleim vaenlane.
*Ma ei oska inimesi vhata.
*Ma usun Jumalat, vahelduva eduga.
*Ma hoolin ka neist kellest keegi teine parema meelega ei hooliks.
*Ma olen kaastundilk ja tahan alati lohutada.
*Ma tahaksin suurena saada kas näitlejaks, muusikuks, massööriks, psühholoogiks või disaineriks.
*Mu lemmikvärv vahetub iga kuu kui mitte kiireminigi. Kuid alatine püsiv lemmik on roheline. Praegused lemmikud on sinine ja hall.
*Ma armastan pudi-padi. (Markmikuid, kaarte ja ümbrikke, kleepse, märkmepabereid ja igasugu otstarbetuid, kuid ilusaid nänne.
*Ma olen täitmatu uute asjade suhtes. Armastan riideid ja ehtied.
*Minu lahutamatu osa on muusika. Selle kuulamine ja laulude kirjutamine.
*Ma armastan oma kannelt ja lugusid mida ma sellel mängida oskan. Kuigi oli aegu, kus ma seda vihkasin ja selle pärast häbigi tundsin.
*Pole midagi paremat kui vihmase ilmaga akna all kitarri mängida ja uusi lugusid kirjutada.
*Ma armastan kunsti, kunstitunde, joonistamsit ja maalimist. Sellega maandan tihti pingeid.
*Ma armastan oma kodu. Selle stiili, sest sellel polegi otsest stiili. Sürr ja huvitav, pisut müstiline.
*Ma ei oska enam ilma koolita elada.
*Ma armastan Ameerikat, ameeriklasi ja inglise keelt, mainimata ei saa jätta Reese'seid :)
*Ma armastan inimesi, kellega mul on palju ühist.
*Teiste probleemid lähevad mulle korda.
*Ma väärtustan kvaliteetaega. Selliseid väikseid asju.
*Kõige rohkem siin maailmas armastan ma oma ema, õde ja õetütart.
*Parim aeg minu elus oli kui ma olin Ameerikas. Ma ütleks, et see oli koht kus ma esimest korda olin jäägitult õnnelik.
*Kunagi tahaksin ma olla õnnelik kurbade hetkedega, mitte kurb õnnelike hetkedega.
*Ma vihkan suitsetamist, narkootikume ja liigset alkoholitarbimist. Tunnen siiralt kaasa neile alaealistele kelle elu selle ümber tiirleb.
*Ma fännan õudusfilme, komöödiaid ja dokumentaale.
*Mu lemmiknäitlejad on Adam Sandler ja Drew Barrymore.
*Mu lemmiklauljad on Kelly Clarkson ja Robert Pattinson.
*Ma armastan maiustusi.
*Mulle teevad haiget väikesed asjad.
*Ma tunnen end tihti üksikuna.
*Kui ma olen kõige rohkem haiget saanud või kelleski pettunud, siis ei näita ma seda välja.
*Mul ei ole parimat sõpra. Elus on nii, et lõpuks leiad sa ennast ikkagi üksinda.
*Ma pettun tihti inimestes keda ma armastan ja kellest ma hoolin.
*Ma oleksin tahtnud tundama õppida oma isa. Tahaksin teda milline oleks olnud elu koos temaga.
*Ma arvan, et mu elu on liiga ebaõiglane.
*Näitlemine on minu kirg. Ma armastan esinemist.
*Mulle meeldib laulda.
*Ma armastan kõhutantsu. Ja üldse idamaid ning nende kultuure.
*Ma olen perfektsionist. Kui pole perfektne, siis pole üldse.
*Mu elus on olnud aegu, kus ma olen olnud kade, valelik, egositlik, vaimselt põhjakäinud inimene.

Ma olen mina.
Sa vajad mind, ma olen sul alati olemas. Miks siis pole sind minu jaoks, kui sind kõige rohkem vaja on? Sa saad minust aru alles siis, kui mind enam ei ole.

Ma tahaks olla...

Ma olen tühi, nagu äsja täis olnud veinipudel. Mind oleks nagu elusalt alla kulistatud. Ma olen tühi, nagu mahajäätud maamaja. Justkui hüljatud kõigi poolt. Ma olen tühi, nagu jääväljad ja liivakõrbed. Ühtki elusat hinge mu lähedusse ei tule... Naljakas tunne. Nagu äsja puu otast langenud roheline leht, mis ähvardab kohe värvi muuta.... Nagu liblikas, kes kohe oma turvalisest kookonist välja pugema hakkab. Nagu lind, kes ükskord suureks saades pesast välja lendab ja enam iialgi ei naase. Nagu ehitaks õhulossi. Sa vaatad ja ta on täiesti olemas, aga kui sa korrakski silmad suled, näed, et see oli vaid pelgalt kujutelm. Ma sulgen silmad hilisõhtuses suveõhus. Päike on juba loojunud, taevas on roosa ja sügavsinine kirju. Ainult mõni ükskik koer klähvib tänava lõpus ja pääsukeste parv lendab õrnalt kriisates üle taeva. Värskelt niidetud rohu ja maasikate lõhn täidab mu kopse. Vaba nagu tuul. Lendad ühtele poole ja siis teisele poole. Täiesti nähtamatuna. Võid kimbutada ja segada, aga ka jahutada ja paitada igaüht. Ja kui oled kurb ja tühi, siis jääd täiest olemata ning lased päikesel lõõmata. Vot see ma tahakski olla...Tuul. Keegi ei näe, ei tunne kui sa ise ei puuduta. Ja kui mind peaks põletama viha, nagu praegu, siis ma möllaks tormina ja purustaks kõik mis teele ette jääb. Aga kui ma oleks õnnelik, nagu ammu aega tagasi, siis ma jahutaks kuumust, õrnalt ja tasa. Jah, see ma tahaks olla. Vaba, suur ja samas nii väike, kuri ja samas nii leebe, nagu müsteerium, mis ealeski lahendust ei leia.... Ma tahaks olla tuul.

Siin on üks minu kirjutatud luuletus.

Ma olen nii lähedal,
aga samas nii kaugel.
Sa ei näe mind,
sest sul on silmi ainult iseenda jaoks.
Sa ei kuule mind,
sest sa oled kurt kuulmaks mind enda ümber.
Aga mina olen tumm,
rääkimaks mis on minu sees.
Ma vaikin.
Olen vaikinud juba kaua,
kuigi minu jaoks on vaikimine hõbe, rääkimine kuld.
Ma olen siin,
sinu seljataga.
Sinu kalju, kuhu toetuda.
Aga sa ei tunne mind,
sa ei näe mind,
sa ei kuule mind.
Sa märkad mind alles siis,
kui mind enam ei ole.

Strange....

Pealkiri ütleb niimõndagi ehk siis piisavalt. Täna oli üks ütlemata tore päev:). Avastasin päris mitu huvitavat asja. Näiteks seda, et mu intuitsioon ei valeta eriti. Nagu näiteks see, et tundisn, et poleks vaja olnud ronida sinna kuhu sisetunne ütleb, et ära mine. Ja näe nüüd...Oligi nii. Kõik mida lootsime ja ootasime, juhul kui üldse lootisme ja ootasime, siis see oli kaugel sellest mida me lootsime ja ootasime. Vot nii loogiline on ühe 14-aastase mõistus, nagu eelnev lause oli. "Cammooon, ma olen ju 14, ma ju ei mõtle!". nii ta on.





Aga ega siis kõik kaugeltki halvasti polnud, nägime Gerdakest ja tegime markki ka täis. :) Germmaaaan oli ka oma vanavanaisa isamaasõjaaegse jalgrattaga. Anksi juures oli ju ka super, nagu alati... Kelloggs ja Riina-,Tiina-,Piima-,Viinaviiner :D:D. Kõik need friikid naljad mis meil on ja millest keegi mõhkugi ei mõista :D:D. Mnjaaa...Kuidas me eile ettevalmistusi tegime, ikka täielikud tohmanid me oleme. Me ikka oskame tõeliselt lollid ja rumalad olla, oma ootuste ja lootustega. Aga kust need kogemused ja kõrvetada saamised tulevad siis.. ?

The truth is that nothing is as good as it seems in the first place.

Mõtle sellele, et tänast päeva ei tule enam kunagi...

Nothing is as good as it seems in first place.

Imelik. Olen nii õnnelik ja õnnetu ühekorraga. Mul on miljoneid põhjuseid olla õnnelik ja mitte ühtegi otsest põhjust olla õnnetu, ent ma olen seda ikkagi. Kõik on segi, nagu pudru ja kapsad. Ma tean, ma räägin seda juab liiga tihti, aga tunnen, nagu oleksin ennas tkusagile pilkasesse pimedusse kaotanud ega leia lambilülitit, et end üles leida.

Käisime Ksennuga rannas täna, ehk siis 25 juuni, neljapäev. Tore oli, ilm oli soe, aga oleks võinud veel pisut soojem olla. Vesi oli muidugi jääkülm, aga Ksenn ronis ikka sisse, ma ei jaksand. Nüüd olen ma aga totaalselt ära põlenud. Väga valus.

Õhtupoole läksime Anksiga, keda ma polnud tervelt nädal aega näinud (ulme), õue. Me jalutasime kokku umebs 5 kilomeetrit. Kohasime mõndasid huvitavaid inimesi. Kõigepealt sõitsid oma (vist') tsiklitega meile vastu 3 kõva meest. Muidugi ei saanud nad jätta ära seda lauset: "Hotšeš pakatatsa?" aga me ei tahtnud pakatatsa ja onkild sõitsid solvunult minema. Mõne aja pärast sõitis meile vastu eesnäärmepõletikuga vanamehike, tema ei jaksa endale tsiklit osta, nii et ta oli hoopis rattaga. Angela otsustas, et mängib tema kadunud lapselast ja ütles talle "tere". Mehike läks selles õhinasse ja kukkus ka kohe teretama, aga ega ta sellega piirduda suutnud. Küsis veel kuhu me lähme ja ma vastasin "Soome". Ta ei jäänud vastusega rahule ja sõitis ringinga tagasi. Siis küsis ta "Mis te tahtsite?". Angela muidugi kuulsi "Kirsse tahtate?" ja ma vastain talle, et "Ei midagi ei taha." Siis mehike ütles "Oi, nii ilusad tüdrukud ikka." Ja ma vastasin: "Sa ise ka." Aga mehike ei uskunud ja sõitis minema. Angela karjus ja kiljus, siis me naersime nii et soolikad kõhus olid pahupidi, oli tore, erakordselt tore, nagu alati. Me rääkisime minevikust, olevikust, tulevikust. Kõigest. Oli tore.

Koju jõudes avastasin, et mul on päikesepiste. Pea valutas nii mis kole ja süda oli paha ja ma üleni valutan päikesest.

Hea küll, ma nüüd lähen, puhkan. Aga teie kuulake Smilersit, sest tema lood on sensatisoonilised.
Respect Karen Hollingsworth'ile, kelle kunst on imetlusväärne.
( http://images.google.ee/images?hl=et&lr=&um=1&sa=1&q=oil+paintings+by+Karen+Hollingsworth&aq=f&oq= )

All for one, one for all. Because future is ours.

Easy is boring...

Teate...Ma sain aru, et oma päevategemistest blogi pidamine pole ikka minu rida. Mulle meeldib rohkem rääkida oma arvamustest ja arusaamadest ja tunnetest. Teate...Ma olen kohutavalt ratsionaalne. See on suisa masendav ja see ajab mind närvi. Aga see selleks. Tegelikutl tahtsin ma täna millestki muust rääkida.

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kuidas on see võimalik..? Enamus asju ju ei tapagi, aga ometi inimesed hakkavad jooma, norkootikume tarbima, oma elu hävitama. Reaalsus on ju see, et enamus inimesi on nõrgad, kergesti murduvad. Kuidas siis saab ometi miski, mis ei tapa inmest tugevaks teha, kui enamasti see nõrgestab inimest..? Jätan selle igaühe enda otsustada...

Oletame, et sul on üks unistus. Midagi väga tugevat ja suurt sinu südames. Aga kui sa selle peale tähelepeanelikult mõtled, saad sa aru, et see on peaaegu võimatu, justnimelt peaaegu. Mida sa siis teed..? Kas matad mõtte niisama lihtsalt maha, ilma pisutki pingutamata või mõtled võimalike valikute peale. Kas on mõtet taga ajada midagi, mis on kauge kui tähed taevas, aga samas mitte täiesti võimatu? Kas on targem võtta asemele midagi muud, mida sa ei taha ainult sellepärast, et see on lihtsam, ainult sellepärast, et seda on kergem saatvutada..? aga ülekõige siin maailmas vihkan ma allaandjaid ja neid on liiga palju minu tutvusringkonnas.

Easy is boring...

Life's a climb, but the view is what really matters

I can almost see it, that dream I'm dreaming.

But there's a voice inside my head saying "You'll never reach it."

Every step I'm taking, every move I make feels, lost with no direction.

My faith is shaking.

But I, I gotta keep trying,

gotta keep my head held high

There's always gonna be another mountain.

I'm always gonna wanna make it move.

Always gonna be an uphill battle

Sometimes I'm gonna have to lose

Ain't about how fast I get there

Ain't about what's waiting on the other side

It's the cilmb

The strugglings I'm facing

The chances I'm taking,

sometimes may knock me down,

but, no, I'm not braking.

I may not know it,

but these are the moments that,

I'm gonna remember most yeah,

just gotta keep going

And I, I gotta be strong

Just keep pushing on.

Cause,

There's always gonna be another mountain,

I'm always gonna wanna make it move

Always gonna be an uphill battle

Sometimes I'm gonna have to lose.

Ain't about how fast I get there,

ain't about what's waiting on the other side

IT'S THE CLIMB.

I'm just me. Having "nobody" written on my forehead.

Nii lihtne see ongi. Minuga on alati nii. Jsut siis kui kõik on juba nii hästi, juhtub midagi, mis mu maalima täiesti peapeale pöörab. Ma ei taha siin haliseda. Mis mõte sel on? Lihtsalt, valus on, kui keegi kellest sa niiii niiiii tohutult hoolid, lihtsalt tuleb ja kõigele, millest sa eluaeg unistanud oled, lihtsalt vee peale tõmbab. Aga ma olen tugev, lähen pea püsti edasi. Ta ise õpetas mulle seda. Olen mina, ikka see sama vana mina. Having "nobody" written on my forehead, just like used to be, just like always...

Rain, rain go away, come again another day.

I feel good, lalalalalalaaaaaa, I know that I would know, lalalalalaaaaaaa. So good, ouh ouh, so good, ouh ouh, i got youuuuu. Woah, woah, woah. I feel gooooooooooood.

Teate. Elu on väga tore. Ausalt ka :D. Täna oli tore. Lõpuks saime Kaidiga keefirimarinaadis šašlõkki, mida olime oodanud pikisilmi. Vot kui tore. Öösel suutisin ma näha kahte õudusunenägu, mis ikka ja jälle osutusid ääretutl kahtlasteks. Aga ma parem vaikin nende koha pealt :D.

Homme on siis mu kauaoodatud B-day. Palju õnne mulle ise endalt :D. Homne tuleb tore, toredas Tallinnas. Kaidiga lähme tšekime selle "Hannah Montana movie" ka ära ja puha.

Ah jaa, ma sain ju total makeoveriga hakkama. Sellest näete pilti ka all pool. Ma ei tea kas teile meeldib, aga kõige tähtsam on ju , et mulle ikka meeldiks :).

So the lion fell in lvoe with the lamb...

Täna ma joonistasin. Hästi huvitav oli. Ma polnud ikka päris kaua joonistanud. Mitu tundi istusin seal laua taga. Tore oli. Oli oli.

On keegi kes ikka ja jälle oskab mind naeratama panna. Rääkisime ja rääkisime. Alguses ta ei tahtnud rääkida, aga ma olen õppinud ära tema rääkima panemise. Kusjuures keegi teine nii ei oska, eks?

Olen õnnelik kõigi õnnetuste kiuste. Olen rõõmus kogu kurbuse kiuste. Olen mina, kuigi võiksin vabalt olla keegi teine.

Täna on puulehed üsna rohelised. See meeldib mulle. Ja taevas on kreemikarva valge ja helesinise kirju. Päike paistab hästi väikselt, pehmelt.

Hard to catch, difficult to keep, impossible to own.

Ouh black & white, it's rainbow time !

Päike paistab. Lõpuks ometi. Aga külm on ikkagi ja tuul vilistab valjemini. Hommikul käisime seal KROL-i laagri koosolekul. Teate, suht kopp on ees, kuigi me pole eriti midagi tehagi jõudnud veel. Ma räägin, täna oli halb tähtede seis. Lack of ideas. Mitte kellelgi polnud tõeliselt häid ideid ja õpsid lihtsalt ei viitsinud mõelda. Tõsiselt nõme.

Mul on juba pikemat aega peas mõte oma tuba ringi tõsta. Praegune olek ajab ming vaikselt närvi juba. Ma vajan muutust. Väga. Võibolla hiljem lähen ja teengi midagi, muidu võite peagi mulle hullumajja külla tulla.

Aga ega siis kõik halb ka ei ole. :D Reedel on mul sünnipäev, 14. Lõpuks ometi, 13 ajab mind marru. Selline kohutavalt tüütu ja mõttetu vanus. Aga 12 juuni sõidame siis Kaidiga Tallinnasse. Lähme shoppame end surnuks, lööme raha sirgeks ja istume kinos. Kõlab imelikult, aga seda tahan ma praegu kõige rohkem.

Tegin pisikese pingerea ja listi oma lemmiklugudest. Need laulud on lihtsalt väga tunnete järgi. Lihtsalt ülihead, ü.l.i.h.e.a.d.:

1. Miley Cyrus - The climb

2. Pink - Sober

3. Taylor Swift - White horse

4. Jordin Sparks - Tattoo

5. Kelly Clarkson - Breakaway

Vot siis. Nautige suve, isegi kui ilmad on rõvedad ja tuju halb. Vähemalt pole kooli. On puhkus.

Relax, take it easy.

You're on my heart like a tattoo, I'll always have you.

Täna oli imelik päev. Oli pilves. Oli külm. Aga ma olin rõõmus. Angelaga oli nii retrolt hea. Naerda, nutta, kiruda, õnnelik olla. Mõnele ütleks siin, et kasvagu suureks. Ja mõnele ütleks, et bitch oled. Aga milleks? Milleks ennast vaetvata kui on olemas saatus, mis tahest tahtmata alati kätte maksab.


Ma sain täna veel mõnes asjas selgusele. No matter what I do, I always end up with you.


Ükskõik kui palju ma püüan ja tahan, ma ei saa, ei saa sind välja oma peast, oma südamest. Veel sain ma selgusele, et olen iseennast kusagile väga kaugesse pimedusse ära suutnud kaotada. Ma ei saa aru mida ma teen, ma ei saa aru mida ma mõtlen. Ma vihkan seda tunnet...aga kuidas ma saan seda vihata kui ma ei vihka midagi.. ?


Õhtu möödus mul Kaidi juures. Tore oli. Oli oli. Sain mõned parimatest parimad laulud oma mp3-le. Kuulan nüüd neid, olen õnnelik ja õnnetu ühekorraga.


Õues on halli värvi. Isegi puulehed tunduvad mulle hallid. Ma nüüd siis lähen. Nuusutan oma lemmikparfüümi nii kaua kui sellest süda pahaks läheb. Sest me ju ei oskagi normaalsed olla...

Even the full moon doesn't know how to be perfect, so what are we worring about.. ?

Homne on tänane uue algusega

No nii, no nii, no nii. Siin ma siis lõpuks olen, suure blogimisõhinaga. Kes mind teavad, need teavad, et pole antud mulle eriti püsivust millegagi pidevalt ja järjekindlalt tegeleda. Aga ma annan oma parima.

Kas hakata nüüd peale eilsest, üleeilsest, tänasest või homsest..? Ausaltöeldes on mu elu spontaansuse kehastus ise. Tegelikult on see mul ikka üks paganama halb omadus teha asju hetkeajnedil, mõtlemata ja tihti isekalt. Aga ma tean mida ma elult tahan ja enesekindlusest mul puudu ei jää. Täna olen ma siin, homme olen ma seal. Ülehomme mind võibolla üldse enam pole. Sellepärast võtan ma elult kõik, mis vähegi võtta annab.

Nüüd aga kiman rattakesga Angela poole. Innovatsioon ja mõtteküllus on meie ühistunnuseks. Me olemegi imelikud. Istume suvel raamatukogus, muul ajal vaatame tavainimesele paduigavaid, kuid meile halenaljakaid koduvideosid. Kui vihma sajab, siis meie kohal lõõmab detsembrikuumusest pakatav päike.



Belive me, nothing is everything.